Mitmehäälsuse kujunemine sai alguse 11.-12. sajandil. Pikka aega oli selle vormiks orgaanium(Gregooriuse laul, millele lisati algul üks- hiljem mitu häält). Orgaanium seostub jumala ema katedraaliga. Selle perioodi tuntumad heliloojad kirjutasid 3-4 häälseid orgaaniume. Järgmine zanr kujunes välja 13. sajandil ja see oli motett. Sellel oli mitu häält, mitme erineva tekstiga. See oli mitu aastat populaarseim seltskonna laul. Esimesed pillid keskajal olid kirikuorelid(9.-10.sajand). Esialgu mängisid pillid sama meloodiat mis lauldi. Keelpillidest oli fiidel( viiuli eeskäia) ja rebekki(tsello).Veel olid olemas harf, lauto ja rataslüüra. Puhkpillidest olid vanimad torupill, salmei. Keskaegse muusika kohta on teada vähe, sest algselt ei pandud seda kirja. Rohkem on teada kirikumuusika kohta. Liturgiline laul oli ühe häälne ladinakeelne, sellel puudub regulaarne taktimõõt ja muusikaline rütm.
Algselt polnud orel kaugeltki kirikuinstrument. Vanas-Roomas mängiti orelit gladiaatorite võistlustel. Vesiorel ehk hydraulis oli paljudes jõukates Vana-Rooma kodudes ning orelit mängis isegi Rooma keiser Nero. Bütsantsis mängiti orelit pidustustel.Idakirikus ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud. Orelid olid nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks ehk pulsator organi. Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.–13. sajandil) ainultkoorilaulu algustooni andmine ja sellel praktilisel eesmärgil oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid
Lauldakse ka mitmeid jutustava sisuga saagasid: joogilaule, peolaule, ballaade, poliitilist satiiri ja pila, päevakajalisi laule. K)keskaegsed helilaadid- joonia, früügia, dooria, lüüdia, miksolüüdia. L)pillid- Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk. Löökpillid – trumm, kellamäng. Alates 9. saj – ehitati esimesed kirikuorelid. M)Carmina Burana- 13.sajandist suurim ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne) kogu. N)spielmannid- rüütlikultuuri ja rahvakunsti levitajad ja edasiarendajad. Prantsusmaal kandsid nimetust: zonglöörid, Saksamaal - spielmannid, (esitasid lugusid poollauldes + saatsid end pillidel); skomorohhid Venemaal; peiarid Eestis. O)kontrapunktid-Muusika loomisel kasutatakse kontrapunkti ( punctus
Pille mängiti laulu saateks. Kirik põlgas pille. Alates 13- 14 saj ainult pillidele loodud muusika, õukonnatantsude (estampii, branle, saltarello) saateks. Spetsiaalselt pilli esitamiseks muusikat ei loodud kuni 16.saj. Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk Löökpillid – trumm, kellamäng, Alates 9. saj – ehitati esimesed kirikuorelid Carmina Burana - Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagabondid/ vagandid (rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud).Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on "“Carmina Burana“13. sajandist. spielmannid - ändmuusikud olid reisivad erinevate oskuste esitajad- muusikud, kangelaslugude jutustajad, tantsijad, akrobaadid, tsirkuseesinejad
(1791-1874) klaver. Muuseumi vanim klaver on Londonis 1771.aastal valmistatud Zumpe pill. Pill saadeti Eestisse mõisapreili von Rammile kosjakingiks. Koduorelid Võib oletada, et juba 13.sajandil, vastristitud eestlaste maale ehitatud kirikutes ei puudunud positiivid ja orelid. Vanimad kirjalikud teated Eesti orelitest pärinevad aastatest 1329 ja 1342, mil leedulased ühe röövretke ajal rüüstasid Paistut ja Helmet ning lõhkusid sealsed suured kirikuorelid. Eesti rahvusliku pillimuusika arengus on olnud orelil oluline tähtsus. 19.sajandil ehitati ja renoveeriti mitmeid kirikuoreleid, muretseti positiive paljudele koolidele ja palvemajadele. Pillide ehitamise suhteline lihtsus võimaldas käsitöölistel ja isegi talupoegadel valmistada neid koduste vahenditega. Selle tulemusena oli 19.sajandi lõpuaastail koduorel pea igas edasipüüdlikumas peres. Koduorelite ja suurte kirikuorelite toel kasvasid üles Eesti esimese põlvkonna heliloojad.
VanaRoomas oli kasutusel vesilõõtsinstrument ehk hydraulis. Oreli leiutajaks peetakse Aleksandria mehaanikut Ktesibiost (umbes 250a. e.m.a.). Algselt polnud orel kaugeltki mitte kirikuinstrument. Bütsantsis mängiti seda pidustustel. Idakirikus, ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud. Orelid oli nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks, ehk pulsator organi. Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.13. sajandil) ainult koorilaulu algustooni andmine. Sellel praktilisel eesmärgil oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid väiksemateks ja
annaabi.ee 
