Kõik jutud algavad sellega peale, et kuskil midagi iseäralist sünnib, et kuskil midagi saab sündima või et kuskil midagi on sümdinud, millest iseäralised asjad järele on jäänud. Selles jutus siin ei ole midagi iseäralist; sellel ei ole muust jutustada kui ainult vaesest Punasoo Marist. Ja ühe Punasoo Mari elus ei ole tõesti midagi iseäralikku ette tulnud, ei alguses ega lõpus. Kuidas ta elas ja oli, nõnda on palju teisi ka elanud. Need ristikesed, mis kirikaeda katavad, ühed täna pandud, teised kõdunenud, kolmandad poolküllakil, neljandad päris maha langenud - need kõik räägivad Maridest, kes kord on sündinud, elanud ja surnud nagu Punasoo Marigi. Kui ta poole aastane oli, suri ta ema ära, ja kui ta roomates ukse pealt kukkus ja otsaesise ära lõi, võttis teda karjase naine kasvatada, kus ta niikaua põrandal kasukatüki sees istus, kuni käima hakkas. Isa oli ju enne ta sündimist surnud. 3.Liivi luule teemad, näited
Villu aga seda ei teadnud, et tal pole ema ega isa ning, et teda kasvatab vanaema. IV Madli õnnetu lõpp Madli oli Villu ema nimi, kes oli tegelikult Villu vanaema. Järsku oli Madli väga haigeks jäänud, et ta isegi üles ei jõudnud tulla. Teda käis vaatamas Kuuse peremees ja perenaine. Madli viimased sõnad olid, et Kuuse perenaine teab ainukesena, et Villu polnud tema laps, vaid tema tütre laps. Madli oligi nüüd surnud ja ta maeti kirikaeda. Kuuse peremees ja perenaine võtsid Villu enda juurde elama. V Villu uues peres Villut toiteti ja hoiti Kuuse peres hästi. Ta ei kurvastanud eriti ema surma pärast, sest ta ei teadnud, mis on surm. Ta käis eemal loomakarjas. Seal karjas olid lehmad, lambad ja mullikad. Ühel päeval tuli aga vahimees Kuuse peremehe ja perenaise juurde ning käskis neil koos Villuga minna opmani juurde.
kihelkonnakirikuteks. Ametliku ristiusustamise eelsete kabelite olemasolu on oletatud ka Eestis, kindlaid tõendeid nendest pole aga seni leitud. Neid pole ka kuigi lihtne avastada, kuna esimesed kabelid võisid olla kerged puuehitised, mis maapinda arvestatavaid jälgi ei jäta, neid ümbritsevad matused aga olla panusteta ning hilisematest haudadest eristamatud. Mõnedest piirkondadest Rootsis, esmajoones Ojamaa saarelt, on siiski teada ka üleminekuaja matuseid, s. o. kirikaeda ja muidu kristlikult maetud surnuid, kes olid sängitatud hauda paganliku kombe kohaselt pidulikus rõivastuses ja koos ehetega. Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem.
aastal Vabadussõjas. Mälestustahvel taasavati 1989. aasta 24. juunil Karilepa-Väemla küla 625. aastapäeva tähistamise käigus. 1992. aasta 23. juunil avati kirikuaias kolm alusele paigaldatud mälestustahvlit. Ühele tahvlile oli kantud Vabadussõjas langenute nimed. 11 mehele, keda varem teati, lisandus veel üks- Alfred Jaagu, sest ka tema langes Vabadussõjas. Jüri Avati 26.09.1926 Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitati monument Jüri kirikaeda. Samba aluse tegemiseks kasutati kirikumõisa põllult leitud graniidirahnu, tipus paiknev sõdurikuju tahuti hallist graniidist. Mälestusmärgi kõrguseks kujunes 5,5 meetrit ja see läks maksma 230 000 marka. Samba valmistas Richard Vasard. Monument avati 26. septembril 1926. aastal. Kõnega esines kiriku eestseisja Jaan Põldmäe, samba pühitsesid EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Artur Sommes ja kohaliku koguduse õpetaja Jakob Aunver. Avamispäeval ei olnud mälestusmärgil
kihelkonnakirikuteks. Ametliku ristiusustamise eelsete kabelite olemasolu on oletatud ka Eestis, kindlaid tõendeid nendest pole aga seni leitud. Neid pole ka kuigi lihtne avastada, kuna esimesed kabelid võisid olla kerged puuehitised, mis maapinda arvestatavaid jälgi ei jäta, neid ümbritsevad matused aga olla panusteta ning hilisematest haudadest eristamatud. Mõnedest piirkondadest Rootsis, esmajoones Ojamaa saarelt, on siiski teada ka üleminekuaja matuseid, s. o. kirikaeda ja muidu kristlikult maetud surnuid, kes olid sängitatud hauda paganliku kombe kohaselt pidulikus rõivastuses ja koos ehetega. Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem.
annaabi.ee 
