Penikeele liikidest on sagedamad läikpenikeel ja kaeluspenikeel. Tüüpilise läikpenikeele kõrval on ka ogatipuliste lehtedega vormi (f. acuminatus). Penikeeled on rohkem levinud järve põhjapoolses osas. Suurtaimestikul on oluline osa järve ökosüsteemis. Taimed eritavad fotosünteesil vette hapnikku, aga ka lahustunud mineraal ja orgaanilisi aineid, sealhulgas ensüüme, mis aitavad kaasa lagunemisprotsessidele veekogus. Taimestikul leiavad elupaiga ja kinnitumiskoha paljud mikroorganismid, aga ka algloomad, vähilaadsed, teatud putukaliigid. Ühtlasi pakuvad veealused taimed varju zooplanktonile veekihis elavatele mikroskoopilistele selgrootutele loomakestele , põhjasetetes elavatele väikestele selgrootutele ning kaladele, eriti noorkaladele. Põhjataimestiku olemasolust või puudumisest, samuti selle struktuurist oleneb ökosüsteemi püsivus. Järveloomastik
7 Läänemeres väheneb liikide arv, aga ka vetikate mõõtmed, viimane kannab nimetust "kääbustumine". Kattegatis on soolsus 20 promilli piires, Arkoona meres /nõos10 promilli. Läänemeres ei ületa 8 pr (kontr). Rootsi läänerannikul loendatakse150 liiki, neist jõuab Soome lõunarannikule ainult 15%. Peale soolsuse tingib vetikate vähesust sobiva kinnitumiskoha (substraadi) puudumine, sest laialdastel aladel Läänemere lõunaosas (Saksamaa, Poola, aga ka Leedu ja Läti veed) puudub kaljune põhi. Läänemere floorat iseloomustab asjaolu, et mitmed liigid, sealhulgas peremees-liik põisadru Fucus vesiculosus kasvab siin sublitoraalis, tõusu- mõõna meredes on ta eulitoraali liik; sama saab öelda Taani väinades esineva F. serratuse kohta. 3. Subtroopika, soe parasvööde Ulatub Euroopas Atlandi ookeanis Briti
enne sigimiku keskkohta, näiteks magunal (Papaver sp.). Seda osa sigimikust, millele kinnituvad seemnealgmed, nimetatakse platsentaks (placenta). Igal viljalehel on kaks platsentat. Johtuvalt seemnealgmete kinnitumiskoha asendist ehk platsentatsioonist (placentatio), eristatakse apokarpses sigimikus marginaalset platsentatsiooni, kui seemnealgmed kinnituvad viljalehe servadele, ning laminaalset platsentatsiooni, kui seemnealgmed kinnituvad viljalehe keskele. Viimast peetakse primitiivsemaks.
rakkudele (kasvajatele). Immuunsüsteem ei ole meie arenguks hädavajalik, kuid ilma selleta jääksime ellu vaid steriilsetes tingimustes. Kaitsemehhanismid: Barjäärid- nahk ja limaskestad, ensüümid, antibakteriaalsed peptiidid, konkurents Nahk: mehhaaniline tõke ja happeline keskkond (pH 3-5), RNAsid, sebum (sebum- triglütseriidide, vaha ja õli segu mis teeb nii naha kui juuksed veekindlamaks) Limaskestad: Sealne normaalne mikrofloora on patogeenidele kinnitumiskoha ja toitainete konkurent. Enamus patogeene pole vôimelised tervet limaskesta läbima. Ripsepiteel väljutab mikroobe. Lima koosneb põhiliselt mutsiinidest, mis on klass tugevalt glükosüleeritud valkusid (glükoproteiine). Patogeenid kleepuvad sinna kinni, ei saa edasi. Lisaks on lima koostises ka antimikrobiaalsed peptiidid (näiteks defensiinid- nahal, limaskestadel, lüsosüüm-pisarates, süljes), võivad lõhkuda bakteri membraani, aktiveerida ensüümid, peatada
talitlevad patogeenidevastase barjäärina, näiteks hingamisteedes ja seedetraktis. Nahk on mehhaaniline tõke ja seaol on happeline keskkond (pH 3-5), RNA-sid Lima (näiteks ninas ja suus) takistab patogeenide kinnitumist. Epiteelide lima koosneb peamiselt glükoproteiinidest, aga ka mikroobivastastest peptiididest. Selliseid valke nimetatakse defensiinideks ning nad võivad teha kahjutuks nii baktereid, ainurakseid eukarüoote kui ka viiruseid. Sealne normaalne mikrofloora on patogeenidele kinnitumiskoha ja toitainete konkurent. Enamus patogeenne pole võimelised tervet limaskesta läbima. Lisaks on inimesel rips-epiteel, mis väljutab mikroobe. Lisaks kuuluvad esmase kaitse alla veel lüsosüümid- on põietaolised membraaniga ümbritsetud moodustised raku tsütoplasmas, mis sisaldavad ensüüme; interferoonid- nad muudavad veel nakatumata rakud viiruse suhtes resistentseks ning juba viirusega nakatunud rakkudes indutseeritakse viiruse genoomi ja valkude lagundamine
annaabi.ee 
