Ühe eluaegse kinnipeetava armastuslugu Kadriliis Rääsk Käesolev jutt on anonüümne, kuid põhineb reaalselt sündinud faktidel. Õnnestus teha intervjuu eluaegse kinnipeetavaga perekonnasotsioloogia õppeaine raames. Intervjuu toimus kokkusaamisruumis. Ühe küsimusena sai temalt küsitud, mida ta muudaks kõigepealt vanglasüsteemis. Vastuseks oli, et ta võtaks selliseid inimesed tööle, kes tahaksid seda tööd teha, et oleks eelnev kogemus, sest tööd ei saa teha alati ainult raha pärast. Kinnipeetavad tajuvad ära need inimesed, kes tulevad vanglasse ennast välja elama, oma võimu näitama. Ka selles süsteemis hinnatakse ausust, inimlikkust
Kõnealuse määruse § 13 lõige 1 sätestatud arestimaja kambri sisustus on veidi erinev vangla kambri sisustusest. Kambri sisustusse kuuluvad: ühe- või kahekordsed voodid (välja arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber), võimaluse korral laud, võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, võimaluse korral riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC, võimaluse korral isiklike asjade hoiukoht. Sarnaselt kinnipeetavaga avatakse vahistatule kinnipidamiskohta saabumisel isiklik toimik ning vanglasisene isikuarve, mida vahistatul on õigus kasutada vanglasiseste olmevajaduste 41 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 93 komm 2. 42 Justiitsministri 30.11.200 määrus nr 72 ,,Vangla sisekorraeeskiri". RT I 2000, 134, 2139; RT I, 15.03.2013, 27. 43 Siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 ,,Arestimaja sisekorraeeskiri". RT I, 30.09.2011, 4; RT I, 29.12.2011, 98.
tulemusena hukati või hukkus 7800 inimest. 70% repressioonidest toimusid okupatsiooni esimese aasta jooksul. Hukkunutest eestlased 70%, venelased 15%, juudid 12%. Enamik kinnivõetutest ei lastud maha, nad said vanglakaristuse, kõige levinum oli 6 kuud. Kinnipidamiskohad paiknesid maakonnakeskustes ning Tallinna ümbruses ning see võrgustik püsis peaaegu samasugusena Saksa okupatsiooni lõpuni. 15. oktoobriks 1941 oli Eestis 16 erinevat kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Suurim Tallinna Keskvangla. 1941 aasta suvel ja sügisel tegutsesid kinnipidamiskohad kohati surmalaagritena, näiteks Tartu laager, kuid üldiselt suure hulga kahtlusaluste kinnipidamiseks, kellest üle kolmandiku vabastati ja ülejäänud mõisteti surma või koonduslaagrisse. 1941 suvel ja sügisel oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk nii suur, et nende kinnipidamiseks asutati kohale jõudnud Saksa üksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid.
17 RKHK 3-3-1-77-03, p 14, 17. 18 Ravikindlustuse seaduse § 35 lg 2, § 42 lg 4. Vt ravikindlustussuhte kohta ka RKHK 3-3-1-11-98. koolile üle läinud avaliku võimu funktsiooni (lõputunnistuse andmine, sinna kantavad eksamihinded) ning õpetamist kui eraõiguslikku teenust. Kui vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga reguleeritud avaliku õigusega, siis eraõiguslik võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla erijuhtudel, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka RKEK 3-3-4-1-11, p 9, samuti RKHK 3-3-1-72-11, p 10). Vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavale võimalus teha sisseoste tuleb eristada müügilepingust tulenevatest poolte õigustest ja kohustustest, mis alluvad eraõiguse regulatsioonile. Müügilepinguga ei reguleerita avalik-õiguslikke, vaid eraõiguslikke suhteid.
puutuvad töötajad; 3) patsiendi, hooldatava või abivajajaga vahetult kokku puutuvad tervishoiu-, hoolekande- ja päästetöötajad; 4) majutusasutuste, ujumis- ja basseiniteenuste ning ilu- ja isikuteenuste osutamisega vahetult kokku puutuvad teenindustöötajad; 5) ravimite valmistajad, pakkijad ja müüjad; 3 6) vahistatu või kinnipeetavaga vahetult töökohustuste tõttu kokku puutuvad politsei- ja vanglatöötajad; 7) käesoleva lõike punktides 16 loetletud tegevusaladel praktikat sooritavad või täienduskoolituses osalevad õpilased, üliõpilased ja töötajad. Töötaja esitab tööandjale nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi, mida tööandja säilitab vähemalt kolm aastat. Nakkushaiguste seire ja tõrje korraldamise eest vastutavad riik, tervisekaitseinspektsioon ja
annaabi.ee 
