Kehtis reegel, et naised on loodud vaid järglaste sünnitamiseks ja üleskasvatamiseks. Naiste elu üle otsustasid algul vanemad, edaspidi abikaasa. Sel ajal kui mehed viibisid sõjaretkedel, olid naised kodus, tegelesid majapidamisega ja kasvatasid lapsi. Abielu Abielu oli tollel ajal väga tähtis. Abielluti noorelt, juba 13-aastane tüdruk oli abiellumisealine. 12-aastaseid tütarlapsi peeti täisealisteks ja sellepärast kihluti juba mitu aastat enne, sest vanemas eas said nad vanematele vastu hakata. Abikaasa üle otsustasid vanemad. Naistele palju iseotsustamis- ja tegutsemisruumi ei jäetud. Ka nende tunnetest ei hoolitud. Haridus Aadliseisusest naised said enamast hea hariduse. Nad oskasid lugeda, kirjutada ja valdasid keeli. Mehed ei osanud isegi lugeda. Naisi veetlesid kunstid. Nad olid suured luuletajate, muusikute ja kunstnike toetajad. Rõivad ja mood
paaripanemise protseduuri. Lahutust kaoliku kirkik ei tunnistanud või õigemini – tunnistas üksnes erandjuhtumeil, kui abiellumisel oli rikutud kanoonilist õigust. Kanoonilise õiguse rikkumise all mõeldi näiteks lähisugulaste abielu. Lihtrahva suhtes neid erandeid ei rakendatud, küll võisid aga aadlikud vastava hüvituse eest korduvalt lahutada ja uuesti abielluda. Laulatada lubati õige noorelt. Peigmees pidi olema vähemalt 14, pruut 12- aastane. Vaimulike õnnistusel kihluti aga veelgi varasemas eas, mistõttu abielu sõlmimine ei olenenud mitte niivõrd noorpaari kui nende vanemata tahtest ja sümpaatiatest. Armutunded jäid tagaplaanile ja see oli kirikule meelepärane, sest õige kristlane pidi armastama eelkõige oma jumalat, mitte aga vastassugupoolt. Kirik toonitas, et mees on naise pea, naine peab kõigest alluma mehele, kellel on õigus oma kaasale mõõdukal määral ihupuhtustki jagada, nii nagu seda teeb õpetaja laiskade või üleannetute koolipoistega
protseduuri. Lahutust kaoliku kirik ei tunnistanud või õigemini tunnistas üksnes erandjuhtumeil, kui abiellumisel oli rikutud kanoonilist õigust. Kanoonilise õiguse rikkumise all mõeldi näiteks lähisugulaste abielu. Lihtrahva suhtes neid erandeid ei rakendatud, küll võisid aga aadlikud vastava hüvituse eest korduvalt lahutada ja uuesti abielluda. Laulatada lubati õige noorelt. Peigmees pidi olema vähemalt 14, pruut 12-aastane. Vaimulike õnnistusel kihluti aga veelgi varasemas eas, mistõttu abielu sõlmimine ei olenenud mitte niivõrd noorpaari kui nende vanemata tahtest ja sümpaatiatest. Armutunded jäid tagaplaanile ja see oli kirikule meelepärane, sest õige kristlane pidi armastama eelkõige oma jumalat, mitte aga vastassugupoolt. Kirik toonitas, et mees on naise pea, naine peab kõigest alluma mehele, kellel on õigus oma kaasale mõõdukal määral ihupuhtustki jagada, nii nagu seda teeb õpetaja laiskade või üleannetute koolipoistega
Sõjaline jõud: maavägi laevastik (palgasõdurid) Sõjaväe tugevam üksus raske ratsavägi VAESED hoolekandesüsteem: haiglad, vanadekodud, vaeslastekodud kirik jagas tasuta vilja vaeseid tõmbasid kloostrid NAINE perekonnas naisel väärikas koht, väljaspool perekonda ja kloostrit mehe seksuaalse iha jultunud ärgitaja, kahepalgeline olend õigus pärida ja pärandada lõplik sõnaõigus kaasavara suhtes kihluti varakult (alates 7.eluaastast) abiellumise alampiir tüdrukutel 12, poistel 14 MOOD VALITSEV RINGKOND JA ÕUKOND maani langevad purpursed ja kuldniitidega läbipõimitud või tikitud siidrõivad VAIMULIKUD vastavalt ametikohtadele ornaadid LIHTRAHVAS lühike linast või villast tuunika (paljastatud keha alama seisuse tunnus) Konstantinoopol/Istanbul Konstantinoopol Konstanti noopoli müürid HAGIA SOPHIA KATEDRAAL
4. ABIELLUMINE JA LAHUTAMINE Vanas Roomas polnud abielu samasugune nagu tänapäeval. Abielu polnud tingitud armastusest kahe inimese vahel, vaid pigem valis perekonnapea välja kaasa ning levinud olid korraldatud abielu. Abiellu astujate isiklik nõusolek hakkas rolli mängima õitsengu perioodil. Oli tavaline, et iga naine abiellub ning saab järglasi. Abielu loetigi kõige tähtsamaks toiminguks naise elus ning naise perspektiivist tähendas see talle ka, kelle võimule ta allub. Kihluti tavaliselt väga varases eas- juba seitsme aastaselt lubas seadus naistel kihluda. Kõige kiiremini lubas Rooma õigus abielluda kaheteist aastaselt, kuid üldiselt abielluti siiski teismeeas umbes 16-aastaselt. Oluliseks asjaoluks loeti, et mõlemad osapooled oleksid abieluga nõus. Naisel oli lubatud keelduda isa valitud peigmehest juhul kui viimane oli vääritu oma staatuselt või käitumiselt. ( Clark 1993)
Toidu juurde joodi veega lahjendatud veini. Romealased armastasid pidutseda. Suurte riiklike pühade ajal kaeti söögilaud otse tänaval ja igaüks võis seal süüa nii palju kui süda lustis. Erilise hooga tähistati aastavahetust. Abielu ja perekond. Tavaliselt sõlmiti abielus siis, kui peigmehel oli aastaid 18 ja tüdrukul 15 ringis. Kuid abielluda võis nooremaski eas. Justianus kehtestas abiellumise alampiiriks poistele 14 ja tüdrukutele 12. Kihluti aga veelgi varem, isegi 7-aastaselt. Pulmi peeti suure pidulikkusega. Enne seda sõlmiti aga abieluleping. Keisri seaduse kohaselt olid abielupooled võrdsed. Mehe esmane kohus oli oma naist kaitsta, naisel oma meest austada ja abistada. Naise solvamist samastati mehe solvamisega. Lahutust lubati vaid eriti mõjuvatel põhjustel. Näiteks ühe abikaasa kuulumine ketserite hulka, tema hullumeelsus või oma elukaaslase elu kallale kippumine. 24
annaabi.ee 
