Faehlmanni jt. Talurahva laienevate rahutuste survel kehtestas tsaarivalitsus Eestimaal 1816. a ja Liivimaal 1819. a uued talurahvaseadused Lõuna-Eestis puhkesid mõisavastased vastuhakud, nt Pühajärve sõda (1841) Haridusolud. Rahvakoole oli 19. saj algul vähe ja kooliõpetus oli madalal järjel. Alles pärast 1816. – 1819. a talurahvaseaduste maksmapanekut hakati laiendama vallakoolide võrku ja asutama kihelkonnakoole. Pisut paremas olukorras olid linnad, kus asutati kreiskoole ja gümnaasiume. Suurt osa hariduse levitamisel etendas Tartus 1828. a asutatud Õpetajate seminar. Tartus töötas ka ülikool, kus omandasid kõrghariduse eesti rahvusliku kirjanduse rajajad FR. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald. Kujunevad eesti kirjakeele põhijooned. Aluseks võetakse elav rahvakeel, uuendatakse eesti
Kool 18. sajandi II poolel Katk viis rahva väljasuremise äärele, kogu maal jäi ellu umbkaudu 150 000 inimest. Laste koolitamisele polnud võimalik mõeldagi. Lugemisoskus püsis edasi sõjast ja katkust vähem puudutatud aladel Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Kõige rohkem leidus koole Tartu-, Võru- ja Järvamaal, hõredalt Viljandi- ja Harjumaal ja kõige vähem Pärnu- , Lääne- ja Saaremaal. Lõuna- Eesti külakoolide arv küünib 300 lähedale, kihelkonnakoole oli 30 ümber. Põhja-Eestis oli koolivõrk hõredam, koolide üldarvuks võis lugeda 242, neist 19 kihelkonnakoolid. Nii leidus kogu Eesti alal 460 000 talupoja kohta ligi 600 kooli, mis olid määratud talurahva lastele Keskhariduskoolid 1860.-1880.aastail Esimesena asutati selle määruse alusel 1880.aasta novembris Tartu Reaalkool Tallinna Peetri Reaalkool alustas tegevust 1881.aasta augustis. Esialgu oli kaks klassi, edaspidi klasside arv järk-järgult suurenes 1881
Kui õpetustase sõltus koolmeistri võimetest, siis õppeained pani paika kirikuõpetaja. Enamasti täiendas kihelkonnakool külakoolist saadud lugemisoskust kirjutamisoskuse ja rehkendamisega. Hiljem aga tulid juurde ained, mis laiendasid õpilase kui tulevase põllumehe silmaringi. Koolis sai õppida nüüd ka ajalugu, geograafiat ja loodusteadust koos füüsikaga, mis aitasid kindlasti kaasa hiljem talurahva elujärje parandamisele eks see ka aadlite eesmärk oli, kui kihelkonnakoole looma hakati. Praktilisi teadmisi said õpilased viljapuuaedadest, mille õpetajad omaalgatuskorras koolide juurde istutasid. Lõppudelõpuks olid kihelkonnakoolid ka asendamatud külakoolmeistrite ettevalmistamisel ja ümbruse kultuurielu juhtimisel. 19. sajandi teises pooles toimusid külakoolide juures suured reformid. Sotsiaal- majanduslik olukord Eestis muutus, kaubalis-rahaliste suhete tekkimine ei sobinud enam koduõppega. Erinevate lepingute sõlmine, põllukultuuride arendamine,
Köstritelt nõuti jüripäevaks aruannet õpilaste arvu ja edasijõudmise kohta. Talupoegadest koolmeistrid soovitati vabastada mõnest mõisakohustusest. Seega oli patendil eestlaste haridusloos tähelepanuväärne tähendus. 1780. Aastateks jõudsid talurahvakoolid Eestis lühikeseks ajaks üsnagi heasse seisu. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Browne`i patent oli 18. sajandil esimene seadusandlik akt, mis nõudis koolivõrgu rajamist. Kihelkonnakoole taheti siit alates tõsta kõrgemale küla- ja mõisakoolidest. Köstrite asemele pidi võetama ametisse kirjaoskajad koolmeistrid. Koduõpetus ja mõisa- ning külakoolid seati ühele tasemele, mõlemad pidid andekamaid lapsi edasiõppimiseks kihelkonnakoolis hästi ette valmistama. Koolipatendi ilmumise järgsel aaastal hakati ainult üksikutes kihelkondades koole rajama. Kihelkonnakoolide õppetöö ümberkorraldamine võttis aega.
õppisid kodus kirjutama. 1743. aastal keelati kogu Venemaal hernhuutide tegevus. Külakoolide arv hakkas jälle kahanema. Alles kujunev koolivõrk jäi kihelkonniti väga eripalgeliseks, tõõtasid kihelkonna-, mõisa- ja külakoolid. Koolide nimetused tähendasid asupaika ja ülalpidamist. Kihelkonnakool asus kihelkonna kiriku juures ja seda pidas ülal kogudus. Mõisakooli peeti mõisale kuuluvas hoones. Külakool sai nimetuse küla järgi. Kus kihelkonnakoole polnud, asendas kooli köstri õpetus. 18. sajandi II pool Eesti rahvakool jõudis uuele arengutasemele 18. sajandi viimasel kolmandikul. Nüüd algas küla- ja mõisakoolide võrgu loomine ja kooliõpetuse osakaalu suurenemine. Tsaarivalitsuse suhtumine Baltimaade erikorda muutus pärast Katariina II trooniletulekut 1762. aastal. Euroopa valgustusideede mõjul hakati palju rääkima talupoegade manadusliku ja õigusliku korra parandamisest ja nende hariduse tõstmisest.
a. Hakkas ilmuma suurte raskustega ajaleht ,,Postimees" *Suurenes Eestlastest ülikoolidesse pürgijate arv *1884.a. Õnnistati Otepää kirkikus eesti üliõpilaste seltsi sini-must-valge lipp Majandus *Majandus arenes hoogsalt *Tööstuse areng põhjustas inimeste maalt linna kolimise *Eestis oli tähtis tekstiilitööstus *Tallinnast sai suur tööstuslinn *19.saj. Lõpus elas eestis umbes 980 000 Kordamisküsimused 1.Milline koolisüsteem toimis 19.saj. Algul? 4-ja astmeline. Asutati kihelkonnakoole, maakonnalinnades kreiskoolid, kubermangulinnades gümnaasiumid, vallakoolid 2.Milline õppeasutus pidi kruseerima meie hariduselu? Tartu Ülikond 3. Nimeta Tartu ülikoolis tegutsenud teaduskonnad. Usu-, Õigus-, Arsti- ja filosoofiateaduskond 4. Mis keeles toimus ülikoolis õpe? Vene keeles 5.Kellele allus Tartu ülikool? Vene haridusministeerium 6.Kui vanalt pidid lapsed kooli minema? 10 aastaselt. 7. Kuidas suhtusid mõisnikud hariduse andmisse eestlastele? 8
talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka seal, kuhu vennastekogudus ise ei jõudnudki. Positiivselt mõjutas eestlaste kooliharidust ka Katarina II aegne "valgustatud absolutism", mil täienes rahvakoolide võrk. 19. sajandi algul loodi eestlaste jaoks ka mõningaid kihelkonnakoole ja õpetajate seminare, mis valmistasid ette rahvakoolide õpetajaid. 19. sajandi keskel ja teise poolel toimusid suured muutused eesti ühiskonnaelus ja kultuuris. Tugevnes antifeodaalne vabastusliikumine ja leidis aset rahvuslik ärkamine. Pärisorjastatud ning haritud eesti maarahvas hakkas tajuma end ühtse rahvana ja nõudma endale nii sotsiaalseid kui ka rahvuslikke õigusi. Rahvuslikuks arenguks oli vaja ka emakeelset kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust
annaabi.ee 
