Kas rääkida Teile minu kurbusest, Sellest, kui Te jalutate õhtuti üksi. Siis minu kadetsevast nukrusest, Saab suurim raskeim ahastus, mil pole uksi, Et lasta sellel minna sootuks, Kuid selleks pole mingit lootust. Ehk soovite kaugustesse rännata, et mitte näidata neid pisaraid, Ja jätta kõik me targad kõnelused selja taha, Kuid teadke, et Te kauneid kiharaid, Ma iial, eluteel, oma mõistuses, ei jäta maha. Vahest klaverimäng ühel õhtul ?.. Elizabeth! Haletsege ometi, Tean, et sündsusetu nõuda armastust, Ehk mu patud ei vääri seda ? Üldsegi... Mu ingel... Ei, ma ei vääri seda armastust! Kuid lihtne teesklus muudaks kõik, See pilk, see hetk, see armastuse lõik.
Raamat räägib noorest mehest nimega Georges Duroy. Ta oli oma elus teinud palju halbu valikuid, vanemad olid tal vaesed ja ka Georgesel ei läinud hästi. Georgesil oli nii vähe raha, et ta ei saanud osta isegi juua, kui kurk väga kuivas, muidu oleks pidanud ta olema õhtul söömata. Georges kohtas aga oma vana sõpra Forestier'i , kes töötas ajakirjanduses ning kuuldes sõbra halvast elust üritas ta Georgesile tööd saada. See õnnestus. Noormees ei saanud alguses tööga väga hästi hakkama, seega Forestier'i naine aitas teda. Georges oli võtnud osa ka õhtu söömaaegadest, kust ta tutvus boheemlasliku naisega proua de Marellega ( Clotilde ). Noormehel ei läinud uute artiklite kirjutamine nii hästi kui esimene, kuna tal polnud enam abistajat. Duroyle meeldis proua Forestier, kes soovitas tal aga minna ja külastada Clotildet. Duroy külastaski naist ning hakkas temale mesijuttue rääkima, naisest sai lõpuks tema armuke. Ühel korral teatris käies...
hiiglasuur. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille umber juuksed koguti, et peanupu otsa stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Tukad olid lisand, mille lõikamist paljud kaalusid, kuid oma põhikujult jäi soeng siiski rangelt endiseks. Juuste harjamine oli juuksehoolduses nüüdsest tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul. Populaarsust kogusid esimesed püsilokid, mille tegemine võttis aega 12 tundi. Iluäri tegeles tol ajal endiselt vedelate pleegitajatega ja kreemidega. Näotoonimine oli leidnud rohkem poolehoidu ja osavad värvimisnipid kuulusid naise iluarsenali ning äratasid teiste seas imetlust. 1909.aastal viis uudse idée ellu Selfridges, olles esimene kauplus, kus pandi kosmeetikatooted välja, nii, et ostja võis neid proovida ja värvidega katsetada
vanniskäimise komme, kindad, kleidi krooked ja voldid, öösärk, krae, lehvik. 5. Kangas, juuksed. Kangastest olid lemmikud karusnahk ja kodukootud villane riie. Keelatud magusaks viljaks olid siidist ja pitsist läbipaistvad rõivad, mille levikut kirik tulihingeliselt takistada püüdis. Jumalakoja silmapiiril olid paljud muudki keskaja nähtused. Sel perioodil ei värvitud juukseid kunagi punaseks - seda värvi kiharaid peeti saatana märgiks. Naistel olid valdavalt pikad, keskelt lahku kammitud lehvivad juuksed. Kuna kinnitamata soengutega oli palju tüli, hakkasid nad juukseid salkude kaupa läbi põimima ja paeltega kinni siduma. Nõnda sündisidki patsid, mis keskajale nii traditsioonilised ja omased näivad. Juuksed pidid olema kuldsed. Blondeerimiseks segati kokku henna, astelherne õied, safran ja vasikaneerud.
aastast, pärast äritegevusest loobumist. Ta oli olnud nuudlikaupmees. Alguses oli ta rikas, elas uhkemas korteris ja maksis siis tuhat kakssada franki kostiraha. Isa Goriot'l oli siis rikkalik garderoob, suurkaupmehe hiilgav varustus, kaks ketikestega ühendatud lipsunõela, kummagisse raamitud suur briljant. Ta kandis rukkilillesinist frakki ja ripatsitega kuldketti ning ta vahetas igapäev valget pikeevesti. Lisaks oli tal veel kullast tubakatoos, milles oli kiharaid sisaldav medaljon. Teose lõpuks oli ta vaene, kolis teose jooksul aina halvematesse korteritesse ja teose lõpuks suutis ta maksta toidu ja toa eest vaid 45 franki. Ta oli veidi matslik, enda suhtes kokkuhoidlik ja ennastohverdav, kuid oma tütarde heaks tegi ta kõike. Ta tegutseski selle nimel, et ta tütred oleksid õnnelikud. Tema põhiprobleemiks on see, et ta on kogu oma elu pühendanud oma tütardele ja nende heaolule, kuid ta tütred ei hooli oma isast üldse
rõhutamiseks üles kuhjatud. Sellel ajastul ehiti soenguid kammidega, millele oli sageli graveeritud ja teokarpide või koguni vääriskividega kaunistatud. See tuli tuli moodi ja läks moest välja. Lilled olid moes kogu aeg. Tukad olid lisand, mille lõikamist paljud kaalusid, kuid oma põhikujult jäi soeng siiski rangelt endiseks. Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul. Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem. Ripsmete rõhutamiseks kasutati värvi sees immutatud kammi. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt New Yorgist. Viimaste tegemine võttis kaksteist tundi aega ning olid väga kallid. Varasemalt keerasid naised lokkide tegemiseks oma juukseid riideribadesse, või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja
Mõlemad olid veidi kohmetunud, puna palgeil, kuid silmad rõõmust säramas. ,,Tere," naeratas Kersti. ,,Tere," vastas noormees samaga. ,,Soovid sa midagi näksida või juua?" ,,Tegelikult ei, kui sina just midagi ei soovi," vastas neiu, ,,Olen söömiseks liiga ärevuses. Kas jalutame?" Ning Richardo ulatas talle käe. Nad jalutasid tunde. Kui esialgu oli neil plaanis linna vaadata, siis tegelikult ei märganud Richardo enamat kui Kersti tuules lehvivaid pikki kiharaid, suuri rohelisi silmi, väikest kitsast suud ning kohati naljakaid, isegi kohmakaid liigutusi. Neil oli lõbus, nad naersid palju. Rääkida oli nii lihtne. Kui päike loojunud oli, helises Kersti telefon. ,,Jah, ema? Ei, olen sõbraga mere ääres. Ei, ma ei jää enam kauaks. Olgu, tsau." Richardo vaatas teda huvitunult ja küsis: ,,Kodused otsivad vist sind juba? Olen niigi kaua sind kinni hoidnud." Kersti ei tahtnud lahkumisele mõeldagi
Lisanditena tulid moodi muhvid ja maskid need pidid kaitsma nägu päikese ja tolmu eest. Kingad olid kõrge kõvera kontsaga, kuna nad seeliku alt ei paistnud, pöörati neile vähe tähelepanu. 10 Soengud. Louis XIV lapsepõlve ajal oli moes kõik lapsepärane, siis kandsid naised lapselikke, tugevalt lainelisi soenguid, mitmesuguseid fantaasiarikkaid patse ning kruvi või ussina väänlevaid kiharaid. Soenguid kaunistati pärlite ja värviliste paeltega. Hiljem muutusid soengud elegantseks ja kergeks, kanti pikkade lokkidega kõrvadele seatud soenguid. Tukk kadus, hakati kandma pitsist või siidist valmistatud mütsikesi või seoseid. 1671.a tuli moodi "hurluberlu" ehk kapsapeasoeng juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti jämedate lokirullidega nii, et tulemus sarnanes kapsapeaga. Rõivastus 17.saj. lõpus, 18. Saj. alguses Meesterõivastus
1812. aastaks levis soeng, millel eespoolsed juuksed lokitud ja hoolikalt külgedele kammitud, tagumised juuksed ümbritseti rõngaga. Sellise soenguga kanti tavaliselt turbanit. Umbes 1806. a hakati soengut kaunistama püsti juustesse torgatud jaanalinnusulega, ka pärlikeede, kuldnoolte ja lillevanikutega. Sageli sõlmiti juustesse siidpael, soenguid toetati kammide, pannalde ja diadeemidega. Laubal ja kõrvade ümber kanti väikesi kiharaid, mis pehmendasid soengu jäika ilmet. Peakatted. Kõige tüüpilisem peakate erinevatest materjalidest, merevaigu, kalliskivide ja sulgedega kaunistatud peadligi hoidev turban. Kanti ka väikesi linasest riidest ja pitsist tanusid, madala krooni ja laia äärega kübaraid, millel kaunistuseks oli jaanalinnusulg ja õlgkübaraid. Jalatsid. Antiikseid jalatseid meenutavad kontsata kerged kingad või sandaalid. Kingad võisid olla nii laiad, et need tuli paeltega ümber jala siduda
maskitaoliselt lõua ja põskede juures; all-ja teispool seda joont oli must niisutamata pind, mis laius eest alla ja kõrvale ümber kaela. Mary võttis ta nüüd käsile, ja kui ta valmis sai, võis Tomi täitsameheks ja vennaks pidada: ta oli ühesuguse nahavärviga, ja tema tihedad juuksed olid korralikult kammitud, lühikesed kiharad jätsid meeldiva, sümmeetrilise üldmulje. (Salaja püüdis Tom suure töö ja vaevaga onja kiharaid silendada ja litsus juuksed tugevasti vastu pead, sest tema arvates olid lokid naiselikud ning tema omad täitsid ta elu kibedusega.) Siis tõi Mary välja ta ülikonna, mida kahe aasta jooksul oli käsutatud ainult pühapäeviti. Seda ülikonda nimetati lihtsalt tema «teisteks riieteks», -- niisiis teame nüüd ka Tomi garderoobi suurust. Tüdruk «seadis ta korda» seejärel, kui ta oli riietunud: nööpis tema korraliku pintsaku kurguni kinni, keeras laia
annaabi.ee 
