Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus. Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schopenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus. Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist; kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka õde Hella ja vend Ilmari. Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides . Ehkki põhjused pole teada - ilmselt perekondlikud sisepinged -, lahkus Talvik ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. See lahkumine, eemaldumine oli nii iseloomulik Talvikule, kes ei olnud võitleja ega energiast keev teoinimene. Tasakaalu pidi ta leidma sisemises läbikannatamises – alles konfliktist kaugenedes saabus selgus. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest Oma varasemates luuleproovides otsib Talv...
suurepärane artist on metsosopran Helen Lokuta (Virve). Oma hoiaku ja ainuüksi silmavaatega suutis ta publikule edastada enda tegelaskuju valdavaid tundeid ning oma äärmiselt kandva ja kauni häälega suutis ta pugeda iga pealtvaataja südamesse. Suurt rolli mängisid ka tema suurepärased kostüümid, mis olid hingematvalt kaunid ning mida ta pidevalt vahetas, nagu naisterahvastele kombeks. Veljo Tormis on selles teoses jätnud meestegelased eesti mehele küllaltki iseloomulikult kidakeelseks. Kuid Oliver Kuusik (Virve isa, metsavaht) oli sellest hoolimata leidnud mingeid humoorikaid nüansse (maamehelik naer "he-hee!"), mis panid ka publiku mõnusalt muhelema. Lavadekoratsioonid olid minimaalsed, kuid väga oskuslikult ära kasutatud. Väga hea idee oli laval olevale ekraanile kunstnike maalide suunamine, mis mängisid mitmes stseenis hästi kaasa. Kuna see oli minu esimene nähtud ooper, siis ei oska ma seda võrrelda teiste ooperitega
Ta jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu Õhtugümnaasiumi reaalharu Sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda 1928. aastal hakkas ta uuesti kirjutama 1934. aastal saab temast Eesti Kirjanike Liidu liige Samal aastal ilmus tema esimene luulekogu "Palavik" 1937. aastal abiellus ta Betti Alveriga 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult, selle tagajärjel muutusid kõik tema teatmeteosed kidakeelseks Luuletaja hukkus 1947. aasta juulikuus nõukogude vangistuses LOOMING Tema mitmekülgne lugemus kajastus ka tema loomingus Ta otsib oma varasemates luuleproovides veel terviklikku, stiiliühtset kujundit Ta püüdis oma loomingusse tuua oma maailmanägemust, ideesid, emotsioone ning ekspressionistlikku vormi Ta on saanud oma loomingusse mõjutusi Dantelt, Baudelaire'ilt ja Francois Villionilt Hiljem muutub luuletaja stiil rahulikumaks ja selgemaks ning ekspressionistlikud
saab muuta, kui ise piisavalt tugev olla: Pärast "Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust; käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud "Loojak" lausa prohvetlik nägemus eelseisvast: Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses.
Stiil rahulik ja kerge. 1939. aastal algas Maailmasõda ning Talviku looming laideti maha. Juhan Sütiste on öelnud ,,..Lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber.." Poleemilses tuhinas tehtud väärotsustus jäi Talviku loomingule veel pikaks ajaks külge. Sõja aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Oma 1975. aastal ilmunud raamatus ütleb Karl Muru: "...H. Talviku poeeditee katkes enneaegu luuletaja surma tõttu, milles küllap mõjusid kaasa ka need vintsutused, mis luuletajale pärast sõda osaks said..." Oma raamatus "Tulgu uus taevas" kirjutab Hellar Grabbi: "...Heiti Talvik hukkus nõukogude vangistuses 1947. aasta juulikuus. Ta surmakohta ei ole avaldatud, mõnede andmete kohaselt varises ta kokku vangietapis Siberis, Obi jõe piirkonnas..." Järelsõnas Talviku 1988
Kõik need elemendid, mis ta luules esinevad prohvetlike piltidena, olid juba ajas olemas, oli vaja ainult selget pilku, et neid näha, selget mõistust, et neist järeldusi teha. Juhtus nii, et need omadused olid ainult temal, see on kõik..." Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Oma 1975. aastal ilmunud raamatus ütleb Karl Muru: "...H. Talviku poeeditee katkes enneaegu luuletaja surma tõttu, milles küllap mõjusid kaasa ka need vintsutused, mis luuletajale pärast sõda osaks said..." Oma raamatus "Tulgu uus taevas" kirjutab Hellar Grabbi: "...Heiti Talvik hukkus nõukogude vangistuses 1947. aasta juulikuus. Ta surmakohta ei ole avaldatud, mõnede andmete kohaselt varises ta kokku vangietapis Siberis, Obi jõe piirkonnas..." Järelsõnas Talviku 1988.
annaabi.ee 
