Inglaste Mihklipäev · Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev. Toidud · valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. · Küpsetati naereid ja kaalikaid. · Joogiks oli õlu. Pärast Mihklipäeva · Elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. · Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni. Peaingel Miikael · Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. · Katoliku kirikus on 29. septembril kirikupüha, Pühade Peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli Püha. · Anglikaani kirikus on sel päeval Püha Miikaeli ja Kõikide Inglite Püha.
lugu. Aeg möödub, perekonnas aga ei muutu midagi köögis istuvad võõrad mehed, kes koos isaga joovad, ema nutab magamistoas, sest on saanud jälle uue keretäie, ainult lapsed on saanud vanemaks ning Liisbet, Liliti vanem õde, on lapseootel ja kolib lapse isa juurde elama. Lilit ei tea, mida teha. Ta hakkab jooma, kuigi vihkab seda, sest teab ja on näinud, mis viin on tema isast teinud. Siiski laseb ta sellel kibedal vedelikul oma kõrist alla voolata. Koos klassiõdedega veedavad nad nii mõnedki õhtud metsas puu all istudes ja alkoholi juues. Kuigi ta on noor, käib tema elust läbi erinevaid mehi. Tal on suhe enda kooli õpetajaga, fotgraaf Rauliga, kes magab naistega ainult sel eesmärgil, et neist aktifotosid teha ning hiljem need siis enda ateljee seinale riputada. Lilit kolib Rauli juurde elama. Noore naise jaoks ei muutu see koht aga kunagi koduks. Kõik on tema jaoks võõras
Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus see tähendas talvist toidupuudust. Pärast mihklipäeva karja eriti välja ei aetud, kui veel aetigi, siis kariloomad ilma kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundilluba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni. Mardipäev on Eesti rahvakalendri tähtpäev 10. novembril. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võib-olla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Mardipäeval kehtis mitmete tööde keeld, eeskätt olid keelatud naiste lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas meeste välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi
ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni. (http://et.wikipedia.org/wiki/Mihklip%C3%A4ev) Mardipäev on igal aastal 10. novembril tänini elav Eesti rahvakalendri tähtpäev. Tänapäeval teatakse seda päeva mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Mardisandid käivad perest perre mardilaupäeval, mis on üks õhtu enne mardipäeva. Tavapäraselt tuleb ukse taga laulda ka mardilaulu:
Ajalehereporterina oli Vilde tihedas kokkupuutes nii ühiskondliku- kui ka kultuurieluga Tallinnas ja Tartus. Ta käis Tallinna linnavolikogu, Eesti Kirjameeste Seltsi ja kaubalaevaseltsi ,,Linda" koosolekutel, külastas kontserte ja teatrietendusi ning luges vastilmunud kirjandust, et selle kohta ajalehes arvustusi kirjutada ja avaldada. Tema huvi kirjanduse ja eesti kultuuri vastu aina süveneb. Vilde töötas ,,Virulases" kolm aastat. Tööpäevad olid üsna pikad, kibedal ajal tuli öödki lisaks võtta. Säärane üksluine töötamisviisi ei meeldinud vaheldust ihkavale Vildele. Ei saa mainimata jätta seda, et ,,Virulase" rõsketes ruumides areneb edasi Vilde liigesereuma, mis sai alguse juba koolipõlves. Mainimist vajab veel 1885. aasta esimene ametisõit Soome: reisimuljete põhjal kirjutas Vilde oma esimese reisikirja ,,Majesteedid Helsingis", mis avaldati ,,Virulase" veergudel
Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad ja mõistsid üksi seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva komtuuri ja landmeistri enese kaitse all. Viljandi lossi tarvis tegi ta maksuta tööd, ja mõnel talutaadil kabjarauda või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti. jumalamuidu ja paraja lonksu õlut pealekauba. Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam suurt nalja. «Tappa mõistab iga lurjus,» ütles sepp selle kohta. «Kui kangem nõrgema kallale läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.»
annaabi.ee 
