4. Kiasmide sagedus ja geneetiline distants Kiasm on koht, kus kahe homoloogse kromatiidi vahel toimub ristsiire ehk krossingover. Iga homoloogiliste kromosoomide vahel jälgitav kiasm meioosi profaasis peaks kajastama üht profaasi algusosas toimunud ristsiiret. Seega peaks kiasmide loendamine võimaldama meil samuti määrata keskmist ristsiirete arvu kromosoomi kohta. Liidame kiasmid kokku ja jagame uuritud rakkude arvuga. Kui näiteks 100 raku kohta loendati 215 kiasmi, siis keskmine kiasmide arv raku kohta on 2,15 ning kromatiidi kohta poole väiksem 1,07. Sellest leiame, et kromosoomi pikkus on 107 cM, sest kiasmide arv kromatiidi kohta väljendab kromosoomi geneetilist pikkus. Võime arvutada ka geneetilise pikkuse ja keskmise kiasmidevahelise arvu suhte, see on: 107 cM : 2,15 kiasmi = 50. See tähendab, et geneetilise kaardi 50 cM-le vastab üks kiasm. 5. Oogenees ja spermatogenees Spermatogenees on spermide küpsemine. See algab puberteedi saabumisel
sümmeetrilise murru ja ristpidise taasühinemise tagajärjel. Ristsiirdel osalevad kaks kromatiidi bivalendi neljast kromatiidist. Eukarüootidel esineb nii mitootiline kui ka meiootilne krossingover. Ristsiire toimub komplementaarsete DNA ahelate murru ja taasühinemise läbi sünaptonemaalse kompleksi moodustumise käigus. Tüüpilises bivalendis on vähemalt üks kiasm. Arvatakse, et esimene kiasm tekib juhuslikus kohas, järgmine ei saa aga tekkida väga lähedal, sest kahe kiasmi vahel peab olema teatud vahemaa. Seda fenoeni nimetatakse kiasmi interferentsiks.
Une käitumuslikud kriteemiumid : vähenenud motoorne aktiivsus, vähenenud vastus stimulatsioonile, stereotüüpsed kehaasendid (pikali, silmad kinni), suhteliselt lihtne pööratavus (eraldab koomast, talveunest). Regulatsioon : Suprakiasmaatiline tuum (SCN), Nn. ajavalke kodeerivad geenid, melatoniini tase. SUPRAKIASMAATILINE TUUM – mõned tuhanded tihedalt pakitud parvotsellulaarsed neuronid, bilateraalselt; 3. ajuvatsakesest külgmisemal, optilise kiasmi kohal. SCN kõhtmised neuronid saavad glutamaatergilist sisendit otse reetinast läbi reetinohüpotalaamilise trakti (RHT); neuropeptiid Y (NPY) kasutav sisend lateraalsest põlvkehatuumast (LGN); serotonergiline sisend Raphe tuumadest. SCN selgmine osa saab sisendit korteksist, basaalsest eesajult ja hüpotaalamuselt. Peamised väljundid : paraventrikulaarne ja dorsaalne mediaalne hüpotaalamus.
melatoniini tootmine, kell 2 sügavaim uni, 1,5h enne ärkamist kõige madalam kehatemp Tsirkadiaanne ehk ööpäevarütm; kuidas ärkveloleku ja une bioloogiline regulatsioon käib, ka olulisemad neurotransmitterid ja ajuosad, sh retikulaarformatsiooni roll. Nägemismeel on väga tähtis, silmadest tuleb valgus ajju mööda rakke kus on valk melanopsiin. Melanopsiiniga rikastatud rakud reageerivad aeglaselt valgusele. Võrkkest saadab optilise kiasmi kaudu signaali hüpotaalamuse. Hüpotaalamus saab teada et käes on päev ja levitab seda infot üle organismi. - Hormooni melatoniin toodab käbikeha,see mõjutab ööpäeva kui aasta rütme - Ärkamisprotsessi vahendab ka neerupealiste hormoon kortisool (ka stressiga) - Retikulaarformatsioonil – roll ärksuse hoidmisel. AJUOSAD - Superkiasmiline tuum – une ja temperatuuri peamine reguleerija hüpotaalamuses - Optiline kiasm – silmast valgussignaal SCNsse
kohad on diploteenis nähtavad kui kiasmid. Heteromorfsete bivalentide analüüsil näidati, et ema- ja isapoolsed kromatiidid jäävad alati kiasmist ühele poole, mis tõestab tsütogeneetiliselt, et kiasmid tekivad krossingoveri tagajärjel (mitte vastupidi). Tüüpilises bivalendis on vähemalt üks kiasm. Kui karüotüübis on erineva suurusega kromosoomid, siis on suuremates kromosoomides tavaliselt rohkem kiasme (mõnikord 6- 8). Näiteks inimese spermatotsüütides on keskmiselt 50 kiasmi: suurtes kromosoomides 4, keskmistes 2-3 ja väikestes 1. Arvatakse, et esimene kiasm tekib juhuslikus kohas; järgmine ei saa aga tekkida väga lähedal, kahe kiasmi vahel peab olema teatud vahemaa; seda nimetatakse kiasmi interferentsiks. Mitootiline krossingover. Ka somaatilistes ning goniaalsetes rakkudes võib homoloogsete kromosoomide vahel toimuda krossingover, mis viib täiendavale geneetilisele rekombineerumisele. Nii saavad heterosügootidel tekkida rakud, mis on
lõpptulemusena rekombinantsete kromosoomide moodustumisele ja jäävad arvutustest välja. 6.4. Kiasmide sagedus ja geneetiline distants Iga homoloogiliste kromosoomide vahel jälgitav kiasm meioosi profaasis peaks kajastama üht profaasi algusosas toimunud ristsiiret. Seega peaks kiasmide loendamine võimaldama meil samuti määrata keskmist ristsiirete arvu kromosoomi kohta. Liidame kiasmid kokku ja jagame uuritud rakkude arvuga. Kui näiteks 100 raku kohta loendati 215 kiasmi, siis keskmine kiasmide arv raku kohta on 2,15 ning kromatiidi kohta poole väiksem 1,07. Sellest leiame, et kromosoomi pikkus on 107 cM, sest kiasmide arv kromatiidi kohta väljendab kromosoomi geneetilist pikkus. Võime arvutada ka geneetilise pikkuse ja keskmise kiasmidevahelise arvu suhte, see on:107 cM : 2,15 kiasmi = 50. See tähendab, et geneetilise kaardi 50 cM-le vastab üks kiasm. Kahe punkti vaheline kaugus geneetilisel kaardil kujutab
ristsiirdeid ei vii lõpptulemusena rekombinantsete kromosoomide moodustumisele ja jäävad arvutustest välja. Kiasmide sagedus ja geneetiline distants Iga homoloogiliste kromosoomide vahel jälgitav kiasm meioosi profaasis peaks kajastama üht profaasi algusosastoimunud ristsiiret. Seega peaks kiasmide loendamine võimaldama meil samuti määrata keskmist ristsiirete arvu kromosoomi kohta. Liidame kiasmid kokku ja jagame uuritud rakkude arvuga. Kui näiteks 100 raku kohta loendati 215 kiasmi, siis keskmine kiasmide arv raku kohta on 2,15 ning kromatiidi kohta poole väiksem 1,07. Sellest leiame, et kromosoomi pikkus on 107 cM, sest kiasmide arv kromatiidi kohta väljendab kromosoomi geneetilist pikkus. Võime arvutada ka geneetilise pikkuse ja keskmise kiasmidevahelise arvu suhte, see on: 107 cM : 2,15 kiasmi = 50. See tähendab, et geneetilise kaardi 50 cM-le vastab üks kiasm. Geneetiline ja füüsiline distants
ja jäävad arvutustest välja. Kiasmide sagedus ja geneetiline distants Iga homoloogiliste kromosoomide vahel jälgitav kiasm meioosi profaasis peaks kajastama üht profaasi algusosas toimunud ristsiiret. Seega peaks kiasmide loendamine võimaldama meil samuti määrata keskmist ristsiirete arvu kromosoomi kohta. Liidame kiasmid kokku ja jagame uuritud rakkude arvuga. Kui näiteks 100 raku kohta loendati 215 kiasmi, siis keskmine kiasmide arv raku kohta on 2,15 ning kromatiidi kohta poole väiksem 1,07. Sellest leiame, et kromosoomi pikkus on 107 cM, sest kiasmide arv kromatiidi kohta väljendab kromosoomi geneetilist pikkus. Võime arvutada ka geneetilise pikkuse ja keskmise kiasmidevahelise arvu suhte, see on: 107 cM : 2,15 kiasmi = 50. See tähendab, et geneetilise kaardi 50 cM-le vastab üks kiasm. 43 Geneetiline ja füüsiline distants
ja jäävad arvutustest välja. Kiasmide sagedus ja geneetiline distants Iga homoloogiliste kromosoomide vahel jälgitav kiasm meioosi profaasis peaks kajastama üht profaasi algusosas toimunud ristsiiret. Seega peaks kiasmide loendamine võimaldama meil samuti määrata keskmist ristsiirete arvu kromosoomi kohta. Liidame kiasmid kokku ja jagame uuritud rakkude arvuga. Kui näiteks 100 raku kohta loendati 215 kiasmi, siis keskmine kiasmide arv raku kohta on 2,15 ning kromatiidi kohta poole väiksem 1,07. Sellest leiame, et kromosoomi pikkus on 107 cM, sest kiasmide arv kromatiidi kohta väljendab kromosoomi geneetilist pikkus. Võime arvutada ka geneetilise pikkuse ja keskmise kiasmidevahelise arvu suhte, see on: 107 cM : 2,15 kiasmi = 50. See tähendab, et geneetilise kaardi 50 cM-le vastab üks kiasm. Geneetiline ja füüsiline distants
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
