1.2. Sporditreeningu spetsiaalprintsiibid (2 tundi) Suund maksimaalsetele tulemustele, süvendatud spetsialiseerumine ja individualiseerimine. Üldise- ja spetsiaalettevalmistuse ühtsus. Järkjärgulisus ja tendents piirkoormustele. Koormuse dünaamika lainelisus. Treeninguprotsessi tsüklilisus. Treeningu süsteemsus ja variatiivsus. Treeninguefektide pöörduvus. 1.3. Treeningu adaptatsioonilised aspektid (2 tundi) Kiir- ja kestusadaptatsioon. Adaptatiivne valgusüntees kui kestusadaptatsiooni alus. Dominandi printsiip adaptatsioonis. Adaptatsiooniliste muutuste järjestikkus ja heterokronism (eriaegsus). Adaptatsiooniprotsesside faasilisus. Organismi jooksev kohanemisreserv. Adaptatsiooni tüübid – „sprinter“, „staier“, „segatüüp“ ja nende arvestamine treeningus. 1.4. Kiirusvõimed ja nende arendamise metoodika (2 tundi) Kiiruse elementaar- ja komplekssed vormid. Spetsiifilised kiirustöö režiimid –
• kontrašoki faas (tekib koormusele omane spetsiifiline kohanemine) • resistentsuse faas - treenituse väljakujunemine (ärritaja paljukordsel kordamisel) • resistentsuse murdumine (stressorite toime summa) 15. Kiiradaptatsioon. • homöostaatiline regulatsioon - organismi spetsiaalsete mehhanismide käivitamine, mis on vajalikud organismi sisekeskkonna konstantsuse säilitamiseks. • Vastus konkreetsele kehalise harjutusele (hingamise intensiivistumine, pulsi tõus jne.) 16. Kestusadaptatsioon. • Mõjutuse kordumisel tekkiv adaptatsiooniprotsessides osalevate funktsioonide täiustumine ja vastavate rakustruktuuride arenemine, mille tulemusena suureneb organismi vastupanuvõime antud mõjutusele • Kestusadaptatsioon põhineb valkude adaptatiivse sünteesi intensiivistumisel - muutused valkude sünteesis kindlustavad aktiivselt funktsioneerivate struktuuride juurdekasvu Adaptiivne valgusüntees: Ainevahetuse laguproduktide mõju
iseloomustavad mõjuri eripärast sõltumatud väga aktiivsed kohanemismuutused. Need korduvad iga tugeva mõjutuse korral ning rakendavad stressi põhjusega - stressoriga kohanemiseks tegevusse ainevahetuse ressursid,et saaksid tekkida stressori mõju korvavad eriomased kohanemismuutused, see tähendab eluks vajalikke tingimusi tagavad reaktsioonid. Puuduliku adaptatsiooni korral võib tekkida haiguslik seisund (adaptatsioonihaigus). Stressori kordudes kujuneb kestusadaptatsioon: rakustruktuuride ja ensüümimolekulide arvu suurenemise kaudu suureneb vastupanuvõime ning mõjuriga kohandutakse ilma stressi seisundita. Stressor on sise- või väliskeskkonna tegur, mis võib põhjustada organismis ebameeldivaid pingeid. Eristatakse füüsilisi ja füsioloogilisi (raske, pikaajaline kehaline pingutus, trauma, müra, ere valgus, kõrge või madala temperatuuri, kemikaalide või haiguste mõju) ning psüühilisi ja sotsiaalseid stressoreid (kontrollimatu sündmus,
koormusest tingitud superkompensatsiooni ajal. Algtase kõrgenenud, taastumine kulgeb superkompensatsiooni faasi kaudu Kui pingutus toimub pärast superkompensatsiooni kadumist, siis organismi tõusu energeetilises potentsiaalis ei toimu. Liiga vara sooritatud uus pingutus kurnab organismi energiavarusid- ületreenitus Kohanemise olemus Pikaajaline kohanemine- kestusadaptatsioon organismis mingi püsiv muudatus, mille kadumine või teisenemine võtab rohkem aega kui ajutised keskkonnamuutused. Lühiajaline kohanemine- kiiradaptatsioon vaheldub organite talitluse aktiivsus, mis lakkab niipea kui kaob väline põhjus ehk stiimul Struktuuri ja funktsiooni seos Eluslooduses eksisteerib struktuuri ja funktsiooni vaheline seos (muudatus südame ehituses)
76 efektiivsusest. Kiiradaptatsioon harjumatule ärritajale on mittespetsiifiline. Selliste ärritajate süstemaatiline kordamine viib aga selliste seoste formeerumisele, mis muudavad kohanemise kõige otstarbekamaks ja efektiivsemaks. Kiiradaptatsioon ei ole aga stabiilne-samale koormusele võib organism selle kordamisel reageerida erinevalt. Sporditreeningu seisukohalt pakub enam huvi organismi kestusadaptatsioon, mis formeerub nelja astme kaudu: 1. kiiradaptatsiooni efekti mitmekordse kordamise kaudu sportlase organismi funktsionaalsete ressursside süstemaatiline mobiliseerimine; 2. kasvavate koormuste süstemaatilisel kasutamisel toimuvad organismis funktsionaalsete süsteemide struktuursed ja funktsionaalsed ümberehitused; 3. saavutatakse organismi püsiv pikaajaline adaptatsioon, mis väljendub vajalikus reservis
annaabi.ee 
