KES RÄÄGIB TELEEKRAANIL? (0)

KES RÄÄGIB TELEEKRAANIL? Naised meedia kõverpeeglis
Barbi Pilvre
Akadeemia nr 9, 2003.a.
Kairi Saaron
Naiste diskrimineerimine ei tähenda mitte ainult ebavõrdsust tööturul, vaid ka seda, et naisi kujutatakse meedias ühekülgselt ja tendentslikult. Feministliku teooria järgi on meedia hariduse, meditsiini, juura jt kõrval üks neist institutsioonidest, kus mitmesuguse igapäevase praktika kaudu toimub ühiskonna soolise süsteemi taastootmine.
Eesti tööturg on väga segregeerunud, naiste põhilised töövaldkonnad- meditsiin , haridus , teenindus-on ka madalamalt tasustatud . Valitseb üldine negatiivne suhtumine feminismi. Marju Lauristin on märkinud, et naised ise ei pea väga oluliseks näha poliitikas või juhtivatel kohtadel rohkem naisi (Lauristin 1996).
Eesti naised moodustavad peaaegu poole tööjõust. Töötava naise traditsioon tuleneb eesti talupojakultuurist ning samuti nõukogude korrast, mis tegi töötamise palgatööl kohustuslikuks kõigile.
Naiste muutuv positsioon ja vastuoluline meediakujutis
2000. aastal läbi viidud uuringust selgus, et teadlikkus soolisest võrdõiguslikkusest on kogu maailmas madal. Uudiste subjektide hulgas oli naisi vaid 18%, Eestis 28%. Seda, kuidas ja miks naised jõuavad uudistesse, dikteerib nii ühiskonna sooline süsteem kui ka ajakirjanduslik kultuur ja uudiste tegemise traditsioon kitsamalt. Uudiste allikana kasutatakse sotsiaalset „tippu“ või eliiti, kus naisi on vähem kui mehi ning ka uudiste teema puudutab suurema tõenäosusega poliitilist või sotsiaalset eliiti. Kui uudisekünnise ületab mees, on see midagi loomulikku, naise ilmumist uudistesse peetakse erandlikuks (Halonen 1995). Uudiste diskursus on määratuletud kui objektivistlik ja maskuliinne. Naise ilmumine sinna on häiriv asjaolu, sest naisel on maskuliinses võimudiskursuses üsnagi kindlaksmääratud positsioon-kaasneda, dekoreerida, püsida taustal.
I.K. Halonen on märkinud, et kuna enamik naisi ei ole ühiskonna võimustruktuurides aktiivsed, esinevad nad uudistes oma spetsiifiliste naiselike kvaliteetide tõttu ( hoolitsus , dekoratsioon, meelelahutus ). Soosüsteemide normide ületamine või rikkumine pälvib naiste puhul meedia tähelepanu, meeste varieeruvust talub meedia paremini.
Soo konstrueerimine meediatekstides
Naomi Wolf kirjutab oma raamatus „Ilu müüt“, et ilu on pooleldi varjamatu, pooleldi salajane kriteerium , mille alusel naisi läänemaailmas tööle võetakse, sellega diskrimineerides neid võrreldes meeskonkurentidega (Wolf 1996). See seletab keha kirjelduste esinemist isegi edukate ja kõrgetel positsioonidel olevatest naistest kirjutavates meediatekstides.
Meedial on oluline roll stereotüüpide tekkimises ja piiratud rollimudelite promoveerimises. Stereotüübi kui meediaanalüüsi kriitilise tööriistaga on seotud mitu probleemi. Stereotüüpide kriitika eeldaks justkui, et meedia ideaal on kujutada reaalsust nii täpselt kui võimalik. Sel juhul kerkib küsimus:kelle versiooni reaalsusest meedia peaks esitama?
Naiste portreelood on kirjutatud pigem pehme/kollase ajakirjanduse võtmes kui kvaliteetajakirjanduse reeglite kohaselt. Võimsad naised esinevad meedias sageli demoniseerituna.
Naiste erandlikkust meedias on sageli rõhutatud, näiteks naispoliitikud, naispankurid jne.
Meeste ja naiste kujutamine Eesti telepildis
Aastatel 2002 ja 2003 viidi Euroopas läbi uuring Who speaks in televison? Üle 80 tunni materiali Eesti telekanalitest lindistati ja analüüsiti. Artiklis võrreldakse eesti näitajaid viie Euroopa riigi kanalitega.