vähem kui 2000 meest, kellel ei olnud ainsatki suurtükki. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid ning Punaarmeel õnnestus vallutada Kirde ja KaguEesti, samuti langes vaenlase kätte Tartu. Admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel saabus 12. detsembril Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik. Laevastik jõudis sihtkohta alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkuks Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Siiski sai tänu inglaste abile Eesti rannik julgestatud. Laevastik tõi Eestile muuhulgas ka relvi ja varustust. Abi osutasid ka Ameerika Ühendriigid, kes pakkusid eeskätt humanitaarabi. 23. detsembril 1918 sai sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Peale seda viidi läbi mobilisatsioon, kuid 5. jaanuariks 1919 saadi kokku vaid 14 000 meest. Edasises sõja käigus oli suur roll 30
Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[5], sealhulgas Tartu. Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbitannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult
6 Laevatüüp Grand Fleet Hochseeflotte Lahingulaev 28 16 Pre-Dreadnought 0 6 Lahinguristleja 9 5 Soomustatudristleja 8 0 Kergeristleja 23 11 Hävitaja 91 61 Lennukikandja* 1 0 Miiniveeskaja 1 0 *Ristleja peale ehitatud õhkutõusmis-platvormiga laev, millel puudus lennukite maandamis võimalus ( lennukid maandusid vette). 5
abi. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Suurbitannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku ainult 14 000 meest.' 30.12.2012 Saue Gümnaasium
Edasi hakkas edu saatma venelasi, sest Saksa väed olid lahkunud ja Eestlasi oli rindel ainult 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Terve esimese kuu eestlased ainult taganesid. Punaarmee väed vallutasid selle ajaga Kirde- ja Kagu-Eesti ning ka Tartu. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Suur-Britannia sõjalaevastik admiralide Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel inglaste kergeristleja ,,Cassandra" ning laevastik otsustas tagasi pöörduda. Tänu inglaste laevastikule oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. Ka USA abistas Eestit sõjas eeskätt humanitaarabiga. 23. detsembril 1918. aastal nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku ainult 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30
jäänud üle 100 taganeva punaarmeelase. Väike-Maarja Omakaitse kutsus üles võitlusesse venelaste vastu. Tuli kokku 46 (48?) meest. Vaenlased piirati sisse, kuid kinni võtta neid ei suudetud. Lahingus sai surma 14 ja haavata 8 punaarmeelast. 14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig (ristleja) ja kergeristleja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat. Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina
punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa okupatsioonivõimudega võitlemise asjus. Tagasi kodumaale tuli ta alles siis kui Vabadussõda juba käis. Ta jõudis üle Soome tallinna 8. detsembril 1918, kui punavägi hoogslt meie pealinna poole liikus. Oli teada, et Läänemerele on ilmubud Briti laevastikuüksus, mis pidi tulema Tallinna, kui mis kaotas 6. detsembri öösel Hiiumaa lähistel miinil kergeristleja ,,Cassandra'' ja seetõttu tagasi pöördus. Ning tolleaegse pea- ja sõjaministri Konstantin Pärsi soovil sõitis Laidoner 8. detsembri hilisõhtul aurikul ..Lood'' Tallinnast välja kadunud inglasi otsima. Ta sõitis esialgu Osmussaarele, kus eesti lootsid sammuti lubatud inglasi ootasid. Siit jätkas ta koos lootsidega teekonda jäälöhkujal ,,Reval'', jõudis 11. detsembril Liepajasse ning leidiski siit otsitavad eest. Samal õhtul sõideti Liepajast välja ja jõuti 12
annaabi.ee 
