monumentaalses kunstis. Renessansi ajal hakkas naiselik vorm ülekaalu omandama, mitte ainult kui ema valitsevas madonna col bambino-embleemis, vaid ka kui esteetiline uurimisvaldkond iseenesest. Esialgu kujutati alasti naisekujusid rahvarohketes stseenides või Aadama ja Eeva diptühhonis, kuid järk-järgult kogus ülemvõimu Veenus. Maarja Magdaleena muutub naitumisealiseks ja ekstaatiliseks, anonüümsete noorte neidude portreed, kes on ainult oma kenaduse pärast välja valitud, rõivastatakse järk-järgult lahti ja nimetatakse ümber Floraks või Primaveraks. Kunstnikud hakkavad maalima oma naisi, armukesi ja kuninglikke abikaasasid kui sensuaalseid kaunitare, vabastades nad soovi korral rõivastest, kuid mitte nende juveelidest. Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe tegelikkusele. Oluline on veendumus stereotüübi olemasolus. Stereotüüp on hindava iseloomuga,
See eksperiment võimaldab uurida, millised seosed on. Kaks põhiviisi- vabade assotsiatiivide eksperiment (esitatakse suvaline sõna ja palutakse öelda esimene sõna, mis pähe tuleb). Suunatud assotsiatiivne eksperiment- piiratakse ära, millega vastama peab- mina ütlen sõna ja ütle esimene tegusõna, mis pähe tuleb. Vajadus uurida : · kõnemehhanismi kujunemist- kuidas aju osaleb lapse kõne arengus, kuidas seotud kõneloomega, mis kindlustab kõneloome mõistetavuse, kenaduse · Kõnemehhanismi ja keelesüsteemi seos, keelesüsteemi roll- nt liitsõnade moodustus (erivajadustega lastele tuleb palju moodustust õpetada, kuna väga konkreetse tähendusega pudel vs veepudel). · Kõneloome ja -taju operatsioone, nende sõltuvus keelest- keeltes erinevad operatsioonid (nt R-häälik- ei saa öelda, et ütle õigesti, peab teadma, millistest operatsioonidest koosneb just eesti keeles (v vene keeles nt)
Seega töölisklassi tarbimine näis justkui aristokraatide luksus - joomine, mängimine, hobused jne, mis on mõlema nii kõrg kui alamklassi lõbud. Rousseau vastandub seeda Hume'i ja Smithi liberalismile ning näeb ühiskonna ja rahuldamatute vajaduste vahelist seost. Smithi jaoks põhivajaduste piiramine ei ole hea: ,,Inimühiskondlik tootmine ei ole mitte selleks loodud, et alandlikke kolme põhivajadust - toit, riie ja peavari - täita, vaid selleks, et lubada meile mugavusi oma kenaduse ja maitsenüansside juhatusel. Parendada ja küllastada objekte, mis on meie vajaduste peamised eesmärgid annab võimaluse tõusta kõiksugu kunstidel." Amour-propre on see, mis ühiskonda edasi ajab, mitte orjus nagu Rousseau jaoks. Hume'i ja Smithi jaoks on iha ilu ja naudingu järele see, mis toidab kultuuri. Teiste inimeste arvamusega arvestamine ehk staatuse näitamine oma välimuse või asjadega on Rousseau jaoks vangla.
kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?» «Mis näost rääkida!» ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe kenaduse kaasavara oli saanud. «Nägu on jumala loodud nägu, aga see'p see on, et mees ise kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas, alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ohe sõnaga -- lurjus. Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!» Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta
Mustlased olid Gringoire'i arvates Alzeeria kuninga 246 vasallid, see aga oli valgete mauride läänihärra. Kindel pidi ka see olema, et Esmeralda õige noorukesena läbi Ungari Prantsusmaale tuli. Kõigist neist maadest oli noor tütarlaps kaasa toonud veidrate murrakute, võõramaiste laulude ja mõistete riismed, mis ta keelele andsid niisama kirju kuju, nagu oli ta poolpariislikul, poolaafrikalikul riietusel. Elanikud neis linnajagudes, kus ta käis, armastasid teda ta rõõmsa meele, ta kenaduse, ta elava iseloomu, ta tantsude ja laulude pärast. Kogu linnas arvas ta ise ainult kaks isikut olevat, kes teda vihkasid ja kellest ta alati hirmuga kõneles: üks oli Roland'i tornikongis olija, patukahetseja eit, kes imelikul viisil vimma kandis kõigi mustlaste vastu ja kes vaest tantsijannat alati sajatas ja vandus, kui see ta aknaaugust mööda juhtus minema; teine üks preester, kes vastu tulles alati tema poole pilkusid ja sõnu heitis, mis talle hirmu tegid.
annaabi.ee 
