Toiduportsjonite väljajagaja polnud nõus lisaportsjoneid andma. Veel enne kui mehed oleks käsipidi kokku läinud tuli leitnant ning lasi lisaportsjonid välja jagada. Mehed said kätte ka koduste kirjad. Nad olid ehitanud endale kaasaskantava ühisvälikäimla. Sõdurite sõnavarast moodustas ¾ seedimise ja maoga seonduv. Igavuse peletamiseks mängisid nad sageli kaarte. Allohvitser Himmelstoß oli karm, lühikest kasvu mees. Sõdurid läksid laatsaretti Franz Kemmerichti külastama. Tema jalg on amputeeritud ning ta näeb halb välja. Hoolimata ta surmaeelsest välimusest lohutavad külastajad teda ning lubavad, et ta saab terveks. Müller, märkab ta asjade seas saapaid ning soovib neid endale saada, kuid haige ei anna. Isegi lahkudes ei saa ta saapaid unustada. II Paul arvas, et vanematel sõduritel on kergem, sest neil on kindlad eesmärgid mille nimel elada (naised, lapsed, väljakujunenud hobid), noortel on ainult vanemad ja mõnel tüdrukud. Himmelstoß
nad näevad teisel kaldal kolme prantsuse naist. Öösel mindi neile külla, kuid Tjaden joodeti ennem täis, sest mehi oli neli. Tjaden jäi kaevikusse. Varahommikul mindi kaevikusse tagasi ning ei öeldud sõnagi, et nad käisid teisel kaldal. Järgmisel päeval saab Paul teada, et saab puhkust ning pärast seda läheb õppelaagrisse. Kat ja Kropp saadavad ta rongijaama ning Paul suundub kodu poole. Kodus saab ta teada, et ema on vähihaige. Puhkuse ajal külastab ta Kemmerichti ema. Paulil on raskusi nautida puhkust, sest kardab, et kui ta rindele tagasi läheb, ei suuda ta ilma hirmuta sõdida. Järgmises peatükis läks Paul õppelaagrisse, mille kõrval oli vangla, kus hoiti sõjavange. Enamus neist olid venelased. Neile ei antud süüa. Pauli süda läks hellaks ning andis neile oma kartulikotlette. Üks venelane, kes oskas saksa keelt, mängis talle pilli. Enne rindele tagasi minuekut külastasid Pauli ta õde ja isa.
" Nad viidi ühte katoliiklikku hospitali, kus nad aga rahus magada ei saanud, sest väljas toimus palvetamine. 2. Lühike ülevaade sündmustest Tegevus toimub Esimese maailmasõja päevil ja raamat on ümberjutustus ühe sõduri poolt. Raamat algab söömistriangliga, kus paljud rindemehed nõuavad lisaportsjone, kuna hukkunuid on palju. Neile aga ei tahetud lisa anda ja mehed läksid peaaegu tülli. Olukorra lahendas leitnant kes jagas lisaportsjonid laiali. Siis läksid sõdurid Franz Kemmerichti külastama, kes oli suremas. Müller märkas tema ilusaid saapaid ja tahtis neid omale saada. Õhtul Franz suri ja Paul mõtles, mis kirja ta tema vanematele kirjutab. Müller saigi soovitud saapad. Meeste sekka saadeti veel noorsõdureid, nad pidid kõik ööbima vabrikus. Kat leidis ka toitu. Tjaden ja HimmelstoB läksid omavahel raksu. Tjadenil oli üks haigus- ta oli voodimärgaja. HimmelstoB arvas, et see voodi märgamine tuleb laiskusest ja
Toiduportsjonite väljajagaja polnud nõus lisaportsjoneid andma. Veel enne kui mehed oleks käsipidi kokku läinud tuli leitnant ning lasi lisaportsjonid välja jagada. Mehed said kätte ka koduste kirjad. Nad olid ehitanud endale kaasaskantava ühisvälikäimla. Sõdurite sõnavarast moodustas ¾ seedimise ja maoga seonduv. Igavuse peletamiseks mängisid nad sageli kaarte. Allohvitser Himmelstoß oli karm, lühikest kasvu mees. Sõdurid läksid laatsaretti Franz Kemmerichti külastama. Tema jalg on amputeeritud ning ta näeb halb välja. Hoolimata ta surmaeelsest välimusest lohutavad külastajad teda ning lubavad, et ta saab terveks. I Maailmasõjaga ja läänerindel Saksa poolel, prantslaste ja inglaste vastu sõdivate sõdurite elust.Paul astub enne viimase klassi lõppu õpetaja utsitusel samuti sõtta kodumaa kaitseks. Koos temaga läheb sõtta pooled tema klassi poisid. Nad on kogenematudsaksa rindel) 7 klassivenda koos
velbas, mullakarva näo, siniste silmadega ja längus õlgadega. Meestele jõudis sinna ka post. Peaaegu iga mees sai paar kirja ja ajalehti. Nad olid ehitanud endale välikäimla heinamaa parempoolsele servale. Sõdurite sõnavarast moodustas kolmveerand seedimise ja maoga seonduv. Nad panid margariinitünnikaane põlvedele, mis oli heaks aluseks skatimänguks. Kroppil olid kaardid kaasas ja sõdurid veetsid vaba aega kaarte mängides. Sõdurid külastasid oma kaaslast Franz Kemmerichti, kes oli laatsaretis. Tema jalg oli amputeeritud ja ta nägi väga halb välja. Ta oli kollane ja kahkjas ja ta näos olid jooned, mida laatsaretis oldi palju nähtud ja need ei tähendanud head. Hoolimata ta välimusest ja teadmisega, et ta lõpp pole kaugel, lohutasid kaaslased teda ja lubasid, et ta saab terveks. Paul muretses Franzi ema pärast, kellele ta lubas Franzi eest hoolt kanda ja nüüd ta pidi talle halbu uudiseid teatama.
annaabi.ee 
