Korvõielised kuuluvad liitkroonlehiste rühma. Õied on väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised, asetsevad tihedasti koos kausi- või kerakujulises korvikus ehk korvõisikus, mille alust ümbritseb rohtseist või kilejaist kõrglehtedest üldkatis. Õiekroonid on kokku kasvanud 5 kroonlehest. Krooni ehituse järgi eristatakse õite järgmisi põhitüüpe: Putkõit peetakse tavaliselt lähtetüübiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Õis on aktinomorfne mõlemasuguline, 5 vahel ühesuguline. Keelõis on ilmselt tekkinud putukõiest. Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lühike. Kõrgemal on putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Õis on sügomorfne, mõlemasuguline. Ebakeelõit on kerge tuletada kahehuulelisest õiest, millel on säilinud ainult alahuul
rohelise kärbseseene kaks mürgistusjuhtumit: viieliikmeline perekond sõi neid seeni suure sirmiku pähe ning samalaadne juhtum kordus paar nädalat hiljem, kui sama seeneliiki söönud keskealine mees sattus haiglasse (Pullerits 2009). Pole Austraalias veel nähtud. 1.3.2 Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita virosa) on üleni puhasvalge, kübar (kuni 12 cm) noorelt silmapaistvalt 10 koonusjas, hiljem kellukjalt kumer; jalg tihedaltvatjasebemeline, kiirelt kaduva vatjasebemelise rõngaga, alusel avara kotja tupega; kasvab okasmetsades,kaunis sageli, kuid ilmub hulganisti vaid paljude aastate tagant (Raitviir 2005). Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel. Valge kärbseseen pidi olema toore kartuli lõhnaga (Kalamees, K., Eesti loodus. 2011/08)
tõmbuvad kokku, tõugates tolmumassi putuka kehale). III tüüp: kassikäpp, pujud (sisaldavad rohkesti tugevalõhnalisi eeterlikke õlisid ja mõrumaigulisi alkoloide, koirohi (ravimina)), ohakad, paisleht ja harilik raudrohi (ravimtaim), teekummel (ravimteena), * Alamsugukond keelõielised: õisikus ainult keelõied, valdav erekollane õisik; võilill, peasalat, jänesesalat (meie kuusikute karaktertaim). Putkõis kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Keelõis tekkinud ilmselt putkõiest, alumine osa samuti putke kujuline, ainult lühem; kõrgemal putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Ebakeelõis kolmest kroonlehest tekkinud. 32. SUGUKOND NELGILISED: VARUAINED SEEMNES * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi nelgilaadsed (üldiseks tunnuseks on kahe inegumendiga seemnealgete esinemine, seemnetes esineb toitekoena peristerm).
Emakkond on tsönokarpne, kahest viljalehest. Emakaid on üks. Sigimik alumine, 1-pesaline. Pikk emakakael paikneb tolmukapeadest torus, sellest ulatub välja tavaliselt 2-hõlmaline emakasuue. Vili- sageli lendkarvadega varustatud seemnis. Krooni ehituse järgi eristatakse õite järgmisi põhitüüpe: 1. Putkõit peetakse tavaliselt lähtetüübiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Õis on aktinomorfne mõlemasuguline, vahel ühesuguline. 2. Keelõis on ilmselt tekkinud putukõiest. Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lühike. Kõrgemal on putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Õis on sügomorfne, mõlemasuguline. 3. Ebakeelõit on kerge tuletada kahehuulelisest õiest, millel on säilinud ainult alahuul. Ebakeel on
Selline tolmukkonna ehitus on iseloomulik üksnes korvõielistele. Emakkond on tsönokarpne, kahest viljalehest. Emakaid on üks. Sigimik alumine, 1-pesaline. Pikk emakakael paikneb tolmukapeadest torus, sellest ulatub välja tavaliselt 2-hõlmaline emakasuue. Vili- sageli lendkarvadega varustatud seemnis. Krooni ehituse järgi eristatakse õite järgmisi põhitüüpe: 1. Putkõit peetakse tavaliselt lähtetüübiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Õis on aktinomorfne mõlemasuguline, vahel ühesuguline. 2. Keelõis on ilmselt tekkinud putukõiest. Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lühike. Kõrgemal on putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Õis on sügomorfne, mõlemasuguline. 3. Ebakeelõit on kerge tuletada kahehuulelisest õiest, millel on säilinud ainult alahuul. Ebakeel on tekkinud ainult 3-st kroonlehest, millele osutab 3 tipme esinemine sellel otsal
Selline tolmukkonna ehitus on iseloomulik üksnes korvõielistele. Emakkond on tsönokarpne, kahest viljalehest. Emakaid on üks. Sigimik alumine, 1-pesaline. Pikk emakakael paikneb tolmukapeadest torus, sellest ulatub välja tavaliselt 2-hõlmaline emakasuue. Vili- sageli lendkarvadega varustatud seemnis. Krooni ehituse järgi eristatakse õite järgmisi põhitüüpe: 1. Putkõit peetakse tavaliselt lähtetüübiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Õis on aktinomorfne mõlemasuguline, vahel ühesuguline. 2. Keelõis on ilmselt tekkinud putukõiest. Tema alumine osa on samuti putkekujuline, ainult lühike. Kõrgemal on putk ühest küljest lõhestunud ja moodustab viie tipmega lõppeva keele. Õis on sügomorfne, mõlemasuguline. 3. Ebakeelõit on kerge tuletada kahehuulelisest õiest, millel on säilinud ainult alahuul. Ebakeel on tekkinud ainult 3-st kroonlehest, millele osutab 3 tipme esinemine sellel otsal
annaabi.ee 
