Romantism on tervikuna tundeline kultuur. Seetõttu tõstis romantism pärast romaanizanri hoogsat laienemist valgustuses täiesti seaduspäraselt esiplaanile lüürika. Enamik suurimaid romantilisi kirjanikke olid luuletajad. Ka eepilises luules, isegi romantilises romaanis ja draamas, on märgatav tugev lüüriline alge. Nii võimast lüürikapuhangut kui romantismis on ajalugu tundnud harva. Romantikud hülgasid valgustajate usu mõistuse seaduste universaalsesse kehtivusse ja objektiivsusse. Mõistus ei saanud nende arvates seletada inimest kui tervikut. Seevastu hakkasid nad rõhutama just inimese individuaalsust ja koos sellega subjektiivset kogemust. Tähtsam kui üldisus on romantikutele erandlikkus. Nad põlgasid massivaimu, vastandades sellele individuaalse geeniuse, mis ainsana suudab endas kätkeda elutäiust. Romantilised kangelased kirjanduses olid enamasti erandlike vaimuannetega, ülimalt tundeerksad inimesed.
*“karismaatiline“ domineerimine - valitud sõjapealik või rahvahääletuse teel võimule tulnud valitseja, väljapaistev demagoog ja poliitiline parteijuht – alistutakse. teda peetakse seesmiselt “kutsutud” juhiks inimestele ning et need ei alistu talle mitte kombe või määruse põhjal, vaid seetõttu, et nad temasse usuvad. *domineerimine „ legaalsuse“ alusel - s.o usu alusel legaalsete määruste ja ratsionaalselt loodud reeglitele rajatud asjakohase “kompetentsuse” kehtivusse- seadumus täita kuulekalt määrustele vastavaid kohustusi— domineerimine, mida teostavad modernne “riigiteener” ning kõik need võimukandjad, kes temaga selles suhtes sarnanevad. Iga võimukorraldus, mis nõuab pidevat haldamist, vajab inimliku tegutsemise seadumust kuulekusele nende isandate suhtes, kes pretendeerivad legitiimse võimu kandmisele ja selle kuulekuse abil nende materiaalsete hüvede käsutamist, mis on vajaduse korral nõutavad füüsilise vägivalla teostamiseks
väärtus soovitud (nõutud) tõenäosusega. Selle väärtuste vahemiku ulatust iseloomustab mõõtemääramatus. Mõõtemääramatus (pr. incertitude de mesure, ingl. uncertainty of measurement, sks. die Unsicherheit, die Me unsicherheit) mõõtetulemusega seotud parameeter, mis iseloomustab mõõtetulemusele omistatavat mõeldavate väärtuste hajumist. Sõna määramatus tähendab "kahtlust" ja seega mõiste mõõtemääramatus oma laiemas tähenduses väljendab kahtlust mõõtetulemuse kehtivusse. Mõisteid mõõdis ja mõõdetava suuruse tõeline väärtus, viga ja mõõtemääramatus illustreerib joonis 17. Mõõtetulemus on mõõteväärtus koos (mõõte)määramatusega, s.t oluline on kogu vahemik mõõteväärtus mõõtemääramatus kuni mõõteväärtus + mõõtemääramatus. Näide 1. Oletame, et mõõtsime mõõdulindiga keerupaari kaabli pikkuseks 76,65 m ja mõõtemääramatuseks saime 0,04 m. Siis võime mõõtetulemuse koos tema määramatusega üles kirjutada kujul
Kõige oleva relatiivsuse tunnetamine, püsivate tõdede olemasolus kahtlemine, mitte nende otsene eitamine, vaid nende asetamine suure küsimärgi alla, mida alatasa kohtame Tammsaare mõtestikus, muudaksid enamuse ta teoseist teissuguse, vähem hubase serveerimise puhul lootusetult kurvaks. Kui võtta Tammsaare teoseid ükshaaval nende põhiidee seisukohalt, siis hävitab ta neis tükk-tükilt vankumatu usu paljudesse eluks vajalikkudesse kas või luulkujutelmadesse: usu õigluse kehtivusse (,,Tõe ja õiguse" I-s köites), jumalasse (II-s köites), vabadusse (III-s köites), abieluõnnesse (IV-s köites), elu mõtestatusse (V-s köites), armastusõnnesse (,,Ma armastasin sakslast"). See on skepsis, mis kõige puhtamal kujul väljenduse leiab romaanis ,,Ma armastasin sakslast" majaperemehe puhtsüdamlikus, kurvas tunnistuses naise pärimisele: ,,Inimene tahab ometi elada, inimene peab ometi elama! Või ei pea sinu arvates?" - ,,Ei mina tea, mida see inimene
Karistusõigus on õiguse haru, mis määrab kindlaks, millised teod on karistatavad, ja kehtestab karistused ja muud mõjutusvahendid ning nende kohaldamise korra vastavate tegude toimepanemises süüdi olevate isikute suhtes. Karistusõigus on teatud tegude eest karistust ettenägevate õigusnormide kogum. Mõiste karistusõigus on Eesti õigussüsteemis kasutusel 2000. aastast, mil toimus Eesti karistusõiguse reform ja 1. septembril 2002 jõustus Karistusseadustik (KarS) ja kaotas kehtivusse seni kehtinud Kriminaalkoodeks. Reformiga ühendati need õigusharud (kriminaalõigus ja halduskaristusõigus) ja loodi uus õigusharu karistusõigus. Karistusõigus näeb karistuse ette nii kuritegude kui ka varasemate haldusõigusrikkumiste ehk praegu väärtegude eest. Karistusõiguse maht ilmneb süüteo mõiste kaudu. Karistusseadustiku kohaselt on karistatav tegu, mis vastab süüteo koosseisule, on õigusvastane ja isik on
kohustuse rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (VÕS § 139). 3-2-1-69-12 VÕS § 14 ja § 15 kohaldamisest, kahju hüvitamise erikoosseisud p 14 Nii nõuab hageja ehitustegevusega seotud kulude hüvitamist, tuginedes ka sellele, et kostja hoidis teda oma pahauskse käitumisega teadlikult arusaamises, et eellepingut täidetakse, ning hageja kandis kulutusi, uskudes eellepingu kehtivusse. VÕS § 15 lg-s 1 sätestatakse, et kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ette valmistama või teist lepingupoolt teavitama lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. VÕS § 15 teisi lõikeid kohaldatakse juhtumeile, kus lepingu tühisus tuleneb mõnest muust asjaolust
annaabi.ee 
