lahustuvad suhkrud ja tärklis. Proteiin: Suurem osa sööda proteiinist lõhustub vatsas ensüümide toimel peptiidide ja vabade aminohapeteni, mõned aminohapped lõhustuvad järgnevates etappides edasi ammoniaagiks, orgaanilisteks hapeteks ja süsinikdioksiidiks. Proteiini kääritamise käigus vabanenud peptiide, aminohappeid ja ammoniaaki kasutatakse vatsa mikroorganismide poolt toitainetena oma kehavalgu sünteesiks. Liiga kiire proteiini lõhustumise korral aga ei suuda nad kõike ära kasutada, tulemuseks on ammoniaagi tõus vatsas. Osa vabanenud ammoniaagist imendub vatsast verre ja see liigub verega maksa, kus moodustub karbamiid, millest osa eritub uriiniga. Sellega kaotab organism lämmastikku ning söödaproteiini kasutamise efektiivsus väheneb. Lämmastikukadu vähendatakse aeglustades proteiini lõhustumisprotsessi tavaliselt proteiinisöötade kuumutamine.
vatsavedelikus ilma protozoadeta. · Anaeroobsed seened toituvad põhiliselt tselluloosest materjalist. Loeng 14.10.2008 Vatsa sattuvad proteiinid allutatakse mikrobiaalsele fermentatsioonile sarnaselt süsivesikutele. Mikroobid produtseerivad ensüüme, mille tulemusel proteiin lõhustub. Aminohapped desamiinitakse, mille tulemuseks on LRH, ammoniaak ja CO2. Vatsa bakterid kasutavad enda kehavalgu sünteesiks põhiliselt ammoniaaki, vähesel määral ka aminohappeid. Algloomad kasutavad oma kehavalgu sünteesiks aminohappeid ja polüpeptiide. Mikroorganismi eluiga on lühike, ta satub koos söödaga soolkanali alaosadesse, kus ta seedub kui lihtmaolisel loomal. Kuna mikroorganismid sisaldavad kuivainest 60% valku, moodustab mikroobi valk põhilise osa mäletsejaliste proteiinitarbest. Mäletsejalistel tekib kuni 2 kilo mikroobset proteiini päevas
Suurem osa sööda proteiinist (60-80, isegi 90%, mittevalgulistest lämmastikuühenditest 100%) lõhustub vatsas mikrofloora ensüümide toimel peptiidide ja vabade aminohapeteni, mõned aminohapped lõhustuvad järgnevates etappides edasi (desaminaaside mõjul) ammoniaagiks, orgaanilisteks hapeteks ja süsinikdioksiidiks (CO2). Proteiini hüdrolüüsi käigus vabanenud peptiide, aminohappeid ja ammoniaaki kasutatakse vatsa mikroorganismide poolt toitainetena oma kehavalgu s.t baktervalgu sünteesiks. Soodsates tingimustes kasutavad mikroorganismid vabanenud ained kiiresti ära. Liiga kiire proteiini lõhustumise korral aga ei suuda nad kõike ära kasutada, tulemuseks on proteiini lagunemise lõpp-produkti, ammoniaagi, kontsentratsiooni tõus vatsas. Osa vabanenud ammoniaagist imendub vatsast verre ning kantakse verega maksa, kus moodustub karbamiid, millest osa eritub uriiniga. Sellega kaotab organism
Mäletsejad: Proteiini lõhustamine ja mikroobne väärindamine. Suurem osa sööda proteiinist lõhustub vatsas mikrofloora ensüümide toimel peptiidide ja vabade aminohapeteni, mõned aminohapped lõhustuvad järgnevates etappides edasi ammoniaagiks, orgaanilisteks hapeteks ja CO2ks. Proteiini hüdrolüüsi käigus vabanenud peptiide, aminohappeid ja ammoniaaki kasutatakse vatsa mikroorganismide poolt toitainetena oma kehavalgu s.t baktervalgu sünteesiks. Soodsates tingimustes kasutavad mikroorganismid vabanenud ained kiiresti ära. Liiga kiire proteiini lõhustumise korral aga ei suuda nad kõike ära kasutada, tulemuseks on proteiini lagunemise lõpp-produkti, ammoniaagi, kontsentratsiooni tõus vatsas. Osa vabanenud ammoniaagist imendub vatsast verre ning kantakse verega maksa, kus moodustub karbamiid, millest osa eritub uriiniga
muutmine halvendab ülejäänud aminohapete assimilatsiooni. Aminohapete puudumise korral toidus ei kompenseeru ehitusaine lagunemine sünteesiga, koevalkude hulk väheneb ja organismis kujuneb eluohtlik valgu defitsiit. Valgu, laiemas mõttes lämmastikku sisaldavate ainete vastuvõtu ja eritamise suhtes diferentseeritakse loomorganismis 3 põhilist võimalust: a) toiduga saadava lämmastiku hulk ületab erituse, lämmastikubilanss (LB) on positiivne, sellisel juhul suurenevad kehavalgu varud; b) eritatava lämmastiku hulk on suurem toidus leiduvast lämmastiku hulgast, LB on negatiivne, koevalkude hulga vähenemine nälja, haiguste jt puhul; c) lämmastikusisaldus toidus on võrdne organismist eritatava N hulgaga, LB on tasakaalustatud. 43. Aminohapete üldine ainevahetus. Kõiki organismi ,,sattunud" aminohappeid ei kasutata spetsiifilisteks ülesanneteks, vaid lülitatakse osaliselt üldisesse ainevahetusse. Osa neist allutatakse edasidtele muutustele
kõigi toru ja kerakujuliste organite morfogeneesis. Omaette grupi moodustavad intermediaarsete filamentidega (nt keratiiniga) ühenduses olevad nn ebatüüpilised kadheriinid (desmogleiin, desmokolliin). Nende põhifunktsiooniks on rakkude sidumine ja koele (nt nahale) mehhaanilise tugevuse andmine. Pemphigus e villtõbi Haruldane (1:1000000) autoimmuunhaigus, mille puhul tekib immuunsüsteemi reaktsioon normaalse kehavalgu – desmogleiini vastu. Keratinotsüütide vahelised liidused hävivad, mis väljendub villidena nahal ja limkaskestadel. Raviks – vedelik ja elektrolüüdid, immuunsupressandid. 116.Integriinid: spetsiifilised omadused ja funktsioonid.Tähtsus füsioloogilistes protsessides ja haiguste patogeneesis. Integriinid: Rakk-ECM ühendused. Seonduvad ECMi eri komponentidele (fibronektiin, fibrinogeen, kollageen, laminiin). On Ca2+ sõltuvad, suur grupp (imetajatel 24) erinevaid molekule
annaabi.ee 
