helilooja Gustav Mahleri 150. sünniaastapäevale pühendatud kontserti. Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdil esitas Eesti Riikliku Sümfooniaorkester Gustav Mahleri 6. Sümfooniat, kriitikute poolt antud alapealkirjaga traagiline. Mahleri sümfooniaid esitavad mujal maailmas maailmakuulsad orkestrid enamasti täissaalidele. Seekord oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdile kogunenud vaevalt poole saalitäie jagu publikut. Põhjus oli arvatavasti Mahleri loomingu keerulisuses ja raskepärasuses, mistõttu olid kontserdil vaid tema muusika tõelised austajad. Mind isiklikult inimeste vähesus ei seganud ja lisas pigem erilist nukravõitu õhkkonda, mis aitas mul seda vapustavat teost paremini mõista. ERSO dirigent Nikolai Aleksejev suutis suurepäraselt helide keeles välja tuua selle teose isikupära. Helilooja abikaasa Alma Schindler on iseloomustanud teost :"Tema kõige isiklikum sümfoonia
kirjanduse alal väga sihikindlat poliitikat, ning toetas juba varem juurdunud klassitsistlikku suunda. Kõikidel aladel kerkis esile rahvuslikke suurmehi: hakkasid ilmuma esimesed ajakirjad ja ajalehed ja esimene teaduslik ajakiri. Klassitsistliku maailmatunnetuse aluseks on mõistus ehk nagu ütles Rene Descartus ,,Mõtlen- järelikult olen olemas." Mõistusepärasus, selgus , loogilisus muutuvad kirjanduse põhivormiks. Ei kujutata enam karaktereid nende keerulisuses vais vaadeltakse üksikuid iseloomujooni, millest tulenes , et tegelaskujud olid ühekülgsed ja skemaatilised. Ranged reeglid ei mõunud lüürikale hästi, seega on parimad saavutused just näitekirjanduses. Näidendid pidid olema viievaatuselised, kujutama antiikseid süzeesidja vastama kolme ühtsuse reeglile: üks katkematuu tegevus, üks aeg, tegelasühtlus (kõrgest seisusest isikud või antiikangelased). Koomilne ja traagiline pidid jääma eraldi
olla midagi labast või "madalat". Ka "madalas" komöödiazanris õpetati õpetlikkust, s.o moraalset üldistust. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Eriti sügavalt mõjutas kirjandust maailmakuulsa matemaatiku, füüsiku ja filosoofi Rene Descartes'i ratsionalism, mille järgi kogu inimlikumaailmatunnetuse aluseks on mõistus. Klassitsistid ei kujuta enam inimkaraktereid tervikuna kogu nende keerulisuses, vaid võtavad vaatluse alla üksikud iseloomuomadused. Sellest tuleneb tegelaskujude ühekülgsus ja skemaatilisus. Klassitsistlike tragöödiate peamine konflikt on võitlus mõistuse ja tunnete vahel. Mida tähendas vastandus ,,antiik" vs ,,modernne"? Vastandus tähendas vana ja uue vaheldumist. Klassitsismiperioodil viidi läbi palju muutusi ja uuendusi, et tuua maailma innovaatilisust ja uudsust. Kõik vana oli iganenud ja halb, kõik uus aga kaasaegne ja modernne.
◦ lapsed ei otsi peidetud asju, sest see on motoorselt liiga keeruline (raskused haaramisel) ehk on ümber lükkatud Piaget' teooria, et viga on kognitiivses arengus, samuti omab mõju laste mälu piiratus, kuni 12-kuused suudavad meeles pidada kuni 3 sek, üle aastased juba kuni 12 sekundit ◦ Piaget' teooriast peab siiani paika tegevusjadade kordamine ning pidev areng nende tegevusjadade pikkuses ja keerulisuses, objektidega manipuleerimine ▪ nt mänguasi ja siis lastakse tuli ära ja palutakse näidata, kus mänguasi on, ning enamasti näitavad lapsed õigesse kohta, kui pooleaastasele anda mänguasi ja siis pakkuda veel üht, siis viskab esimese maha, aastane oskab juba teise kätte võtta esimese mänguasja Operatsioonide-eelne staadium ◦ lapsed annavad valesid vastuseid mitte oma mõtlemise tõttu, vaid soovist anda „õigeid“
18 sajandil tuldi välja esindusdemokraatia põhimõtetega. Otsene demokraatia on, arvestades ühiskonna keerulisust ja suurust, riiklike otsuste langetamise peamise vahendina sisuliselt mõeldamatu. Isegi infotehnoloogia ja kommunikatsioonide areng ei võimalda otsest demokraatiat peamise otsustusvahendina. Seda eelkõige, kuna küsimus ei ole niivõrd tehnilistes probleemides rahvahääletuste läbiviimisel, kuivõrd otsustamist vajavate probleemide keerulisuses, mis nõuab otsuse langetajatelt teatavat spetsialiseerumist. Esindusdemokraatia ei nõua kõigi kodanike osalemist seaduste tegemises ja riigi valitsemises, piisab vaid esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. 18. sajandi konstitutsioonilise demokraatia teoreetilisteks alusepanijateks olid inglise ühiskonnafilosoof John Locke ning prantsuse õigusteadlane ja poliitikategelane Charles de Montesquieu. 1690. aastal avaldas Locke
annaabi.ee 
