,,Ojalaul". Mõlemad lood on sisult kergesti mõistetavad, kuid kauni ülesehitusega ja saavad kiirelt südamelähedaseks. Need laulud annavad tohutult inspiratsiooni ja teatud olukordades liigutavad südant ja paisutavad hinge, pannes selle uhkusest pakatama, näiteks siis kui ,,Tuulevaiksel ööl" oli 2009. aasta tantsupeo ,,Üheshingamine" tunnuslauluks. Raske on ette kujutada midagi ilusamat kui vaadata paari tuhandet tantsijat ühiselt platsil keerlemas just selle meloodia järgi. Tuulevaiksel ööl Tuulevaiksel ööl tean, mis moodi lööb udukell su laevaninas. Paigal püsib aeg. Tuulevaiksel ööl süda kiirelt lööb. Oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel. Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel tuule suund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames. Tuulevaikne öö, udukell vaid lööb. Käed, mis tahtsid rooliratast, tahavad nüüd sind. Kumer silmapiir lahku meid kord viis. Sina otsid valget purje,
põlemine, vaatamata sellele, et ma ei ole usklik ja sellest tulenevalt ka põrgut ja paradiisi ei usu nii nagu kirikus käijad. Omades suhteliselt elavat ettekujutusvõimet võiks olla põrgu midagi sellist nagu vihkamine kui tundmus ja tegevus, mis sarnaneb põrgus olemisele. Minu sisemus on torgitud teravatest nõeltest (või tuleleekidest), mis sunnivad mind tegutsema, mõtlema ja kätte maksma, mis ei anna mulle rahu ei päeval ega ööl. Mis ei lase mul magada rahus, peas keerlemas aina üks mõte. Vihates elaksin ma nagu maa pealses põrgus ja ma ei suuda nautida kõike seda head, mida elu mulle pakub. Mõeldes sellele, kuidas ma olen vahel lapsikult öelnud mõnele sõbrale, et: ,, Ma vihkan sind, et sa jätsid tulemata täna minuga kino, kuigi sa lubasid,, olen ma peale järgneva mõttetera lugemist hakanud jälgima enda väljaütlemisi ja olen püüdnud enne välja prahvatamist neid siluda ja sõnastada nii, et teisel ei jääks sellest okast hinge ja
" Taevas ei ole käega katsutav, tal pole selgeid piire, aga teda on silmaga näha ja hingega tunda. See on laotus, kus kohtuvad inimese keha ja vaim, see on tee vabaduse poole. Tuleb tõsiste taevaste aeg, üle viljadest ruske mäe. Tuleb tõsiste taevaste aeg, mõrkjas valmissaamise päev. /---/ "...Tuleb tõsiste taevaste aeg" Luik saadab suure Looduse oma taevaste tuultega teele, kuid ei unusta seda. Täna endisest enesest lahkun. Maailm keerlemas lõõmavas aos. Minust maha jää, minukspeetu! Teed ära näe! Tuulde kao! 9 /---/ Maailm, kaitstes su puid ma tuult kannan käes, salamärke täis hing. Veel pilkases valguses õõtsun! "Metamorfoos" Luige armastuseks on trots ja nördimus "haleda" inimese pärast. See äratab temas taas lapse, kes räägib reaalselt ebaõglastest asjadest.
vabanemisel. Blake on ainest saanud D-lt ja VT-st oma kunstis ja luules. Teine ring seal on ka veel karistus leebe, sinna sattunud on pattu teinud, ag aseda on loodus ajendanud. Seal on armastuse pärast pattu teidud in-d, nende tunne on tõeline olnud, abielu rikkunud armastajad. Tristan ja Isolde, Kleopatra, Helena. Francesca da Rimini ja Paolo on selline armastajatepaar, kes on alates dantest müüdistunud, sellega kuulsaks saanud. D kujutab armastajaid keerlemas igaveses tuules, igavene rahutus. F ja P patt F oli D sõbra sugulane. Vastselt abiellunud noor naine. Kuulus pigem aristokraatlikku seltskonda. Loeb rüütliromaani koos mehe venna P-ga. Tärkab armastus, peale satub sealsamas kohe F mees, kes nad mõlemad kohe tapab. D eripära suudab täpselt ja lühidalt anda edasi olulise. Loodusest tõugatud patt, selle taga ei ole inimese teadlikkust, sellele ei rakendata suurt karistust
punamennikupalgset. nõudlik ja karm Krokyleia ja Aigilips kaljuderohke, [- - -] KAHEKÜMNE TEINE LAUL [- - -] - nii nüüd sööstis ka Hektor, mõõk terav keerlemas kämblas. Raevukalt Hektori kannul ent ikka veel tormas Achilleus Tormas ta vastu Achilleus, vaim täis tulvil jõudu kui jahikoer, kes mäel pesast ehmatand hirve on tormilist. Rinda tal kattis kilp särav, kaunisti noore tehtud ning teda nüüd oma ees ajab orgusid, urgusid ning imetaidurlik. Peas aga kiikus kiiver tal
annaabi.ee 
