Kontrabass Kontrabass Kontrabass on keelpill, mis Kontrabass Kontrabass on keelpill, mis Ehitus Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillidest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Selle sõrmlaual ei ole krihve nagu viiulilgi. Kontrabassil on mitmeid osi, mis sarnanevad viiulile: roop, f-avad, keeltehoidja, tigu ja kõlapulk. Ajalugu Üldiselt peetakse kontrabassi viola da gamba järglasks. Tema proportsioonid erinevad mitmesti viiuli ja tsello omadest. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele. Eesti kuulsamad kontrabassistid Mati Lukk (sündinud 9. aprillil 1961) Ta on ERSO kontrabassirühma kontsertmeister. Taavo Remmel- pedagoog ja kontrabassist, sündis
otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud. Ehitus Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillidest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Laias laastus on kontrabassi välisele kujundamisele kaks lähenemist: viiuli kuju ja viola da gamba kuju. Kolmas, vähemtuntud kuju on busetto. Väga harva on kontrabass kitarri- või pirnikujuline. Kontrabassil on mitmeid osi, mis sarnanevad viiulile: roop, f-avad, keeltehoidja, tigu ja kõlapulk. Kindlaksmääratud standardite puudumine tähendab seda, et erineva kujundusega kontrabassid võiva üksteisest kõla ja väljanägemise poolest väga erineda. Kontrabassi sõrmlaual ei ole krihve, nagu viiulilgi.
kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid". Eesti muusikahariduses mõeldakse keelpille kitsamalt, arvates nende hulka ainult poogen- ja näppekeelpillid. Keelpillide heli tekitajaks on pingutatud keelpillikeel, mis on valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga. Harf on väga vana pill. tema kõgne esiisa - puupoognale pingutatud pillikeel - helises sumeritele juba 6000 aastat tagasi. Vanim mitme keelega harf pärineb Egiptusest. Sellel oli lai loogakujuline puuosa. Looga üks haru oli peenem ja
Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enamvähem samade võtetega nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid. Pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad erineda aga koguni kuni kümneid tuhandeid kordi. Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad hinnarekordeid siskin "vanad itaallased" ning need võivad maksta miljoneid eurosid. Viiuli põhiosad: Kõlakast Sõrmlaud Keeled Roop Sadul Pea Tigu Virbel Peenhäälestaja Keeltehoidja Lõuahoidja Kõlalaud fava Kael L õõtspill Lõõtspill on vaba ehs läbilööva keelega(keele üks ots on kinnitatud ja teine lahtine) vabade aerofonide(st pillikorpus ei piira võnkuvat õhusammast) rühma kuuluv kaasaskantav muusikariist. Üldiseloomustus: Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele. Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontalselt kokku surudes või
Heli kõrgus sõltub eelkõige kelle pikkusest, mida lühem keel seda kõrgem heli, keelejämedusest ja keelepingest. Poogenkeelpillid Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil. Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur. Altviiul ehk vioola Vioola on viiulist pisut suurem ja kõlab madalamalt, hääl on mahedam. Tuntuimad mängijad on Rain Vilu ja Arvo Haasma. Tsello
Sissejuhatus Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Keelpillide heli tekitajaks on pingutatud keelpillikeel, mis on valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni
annaabi.ee 
