aastal humanitaarse üliõpilasseltsi "Veljesto" üks asutajaid. Keeleteadlane lõpetas ülikooli 15. veebruaril 1923. aastal magistrina läänemeresoome keelte alal. Magistritöö "Rosoni (Eesti Ingeri) murde pääjooned" tegi Mägistet esimeseks ja Tiit Reino Viitso sõnul ka tähtsaimaks Eesti Ingeri läänemeresoome murrete uurijaks (Tiit Reino Viitso 2000). Doktorikraadi sai Mägiste 1928. aastal ilmunud väitekirja „oi- , ei- deminutiivid läänemeresoome keelis. Läänemeresoome nominaaltuletus I” eest (Eva Saar 2015). 1.2. Töökohad Paralleelselt alustas Mägiste 1925. aasta märtsis Tartu Ülikoolis pedagoogitööd õppeülesandetäitjana, kuid sai 1929. aastal erakorraliseks professoriks ja tegutses läänemeresoome keelte alal 1932-1944. Sammuti töötas ajakirjas ‘Eesti keel’ peatoimetajana aastatel 1932-1935. 1944. aasta sügisel lahkus Julius Mägiste oma 6-liikmelise perekonnaga
referendiga infiks e. siseliide, käib tüvisõna sisse infinitiiv e. tegevusnimi infiniitne vorm- osutab sellele, et vormid on enamasti määratlematud nende muutumiskategooriate suhtes, mis muidu on verbidele iseloomulikud informatsiooniteooria- uurib erinevaid sidesüsteeme, mille hulka kuulub ka loomulik keel inherentne omadus- iseloomulik omadus inkorporeerivad e. polüsünteetilised keeled- neis keelis pole iseseisvaid sõnu õieti olemaski, vaid lausungid moodustatakse sõnatüvede ja eriliste liitetaoliste elementide ahelaist. intensioon- lause tõestustingimused, mis moodustavad justkui selle põhitähenduse. interjektsioon e. hüüdsõna, tihti tundeid, tundmusi või isiklikke seisukohavõtte väljendavad hüüatused intonatsioon- prosoodiliste tunnuste koostoime intransitiivlause- lause, mille struktuur on Lyonsi kirjelduse järgi NP + V, ehk lause koosneb
Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat, millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll. Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus)
Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid Diftongid: kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv häälikute kombinatsioon. Afrikaat on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hoordumisest samas häälduskoha. Maailma keelis on koige tavalisemad afrikaadid klusiilist ja sibilandist koosnevad: palataalalveolaarset afrikaati /t/ esineb umbes 45 protsendis maailma keelist ja küllaltki tavaline on ka dentaalse voi alveolaarse sibilandiga afrikaat /ts/ Võru keeles esinen alveolaarne /ts/ - EESTI KEELES PUUDUB ! Geminaat häälduses kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, nt sõnades kallab, Hüppas, silbiga poolitatud topelthäälik, kaks konsonanti kõrvuti eri silbis.
normid, mille üle kõikide poolt kui õigete üle otsustatakse. See kehtib aga ainult ideaalsetes tingimustes; reaalselt olla ei saa. Diskursuseteooriaga on seotud rida probleeme. Probleem diskursuse teooria kui praktilise õigsuse/Õpärasuse teooria – seda võiks käsitleda kui diskursuseteooria staatuse probl. Me peame vahet tegema ideaalsel ja reaalsel diskursusel. Ideaalne diskursus on määratletav. Piiramatu aja, piiramatu osavõtjate arvuga, täielik vabadus, keelis mõisteline selgus, empiiriline informeeritus, rollivahetuse võimlikkus, leitakse vastus praktilistele küsimustele. Küsimus on selles, kas eksisteerib sisemine side ideaalse diskursuse ja avatud diskursuse vahel – jah. Praktilises diskursuses ei ole tegemist mitte ühtsete ühiste huvide kindlakstegemisega, vaid huvide konflikti lahendamisega. Huvide konflikti lahendamine on huvide kaalumise küsimus. Ideaalne diskursus pole irrelevantne õigsuse Õpärase kindlakstegemise jaoks.
annaabi.ee 
