Kirjutan nagu katkendit ajalooõpikust, kuid ei analüüsi kirjutatud väiteid ega too endapoolset arvamust teema kohta. Õigekirjavigu on palju. Sidesõna, ja ees käib koma, kui mõte muutub. Verbita lauselühend, järellisand ja üte eraldatakse komadega. Küsisõna ette pannakse koma, kui too asetseb lauses sees ja millele järgneb öeldis. Liitsõnad kirjutatakse kokku. Kui lauses on mõtte muutus, eraldatakse uus idee sealt alates komaga. Omaenda kirjutatakse kokku. Keelevaistu mittetundes oleks mõistlik õppida need sõnad pähe, mis on veaohtlikud. Vaesetel on vale kirjapilt, õige oleks vaestel. Välismaiseid nimesid käänatakse ülakoma kasutades, näites Goriot´d. Numbritest üle kümne kirjutatakse sõnadega ja järelliite kasutamine on vale, näites 20-nt. Küsisõnu kasutades sidesõnadena tuleb olla tähelepanelik nende konteksti sobivuses. Ilmaütleva käände järgi ei kasutata koma. Stiil on suhteliselt nõrk
on ülikoolihariduse olemasolu või lihtsalt riigikeeleks olemine. Samuti ei maksa unustada, et ka arenenud keel, võib väga lihtsalt välja surra. Keel püsib siis, kui jätkub inimesi, kes teda oma igapäevases suhtlemises kasutavad. Seega kõige suuremaks õnnetuseks, mis keelega juhtuda võib, ongi selle välja suremine. Selleks, et seda ei juhtuks, on väga oluline õppida eesti keelt ja rääkida ning kirjutada õiges eesti keeles. Mitte kellelgi pole nii head keelevaistu, et õppimata oskaks puhtalt rääkida. Mis tähendab, et igaüks peaks nii alg-, põhi-, kui ka keskkoolis pöörama tähelepanu oma emakeele oskusele ja selle lihvimisele. Kui seda ei tee meie, ei tee seda ka järgnev põlvkond. Ning nende keeleks ei ole siis enam seesama ilus ja sorav Eestimaa keel, vaid hoopis slang'ide ja võõrkeeltest laenatud sõnade pundar. Lõpuks ei oska keegi enam meie keelt rääkida ega õpetada nii üks keel välja surebki.
alusel, rikastada omandatud keeleüksusi semantiliste tunnustega (nt. õpitud sõna sobitamine võimalikult paljude teistega), tegelda sõna tähenduse ülekandmisega (üles tõstma palli, kätt, küsimust) ning muutevormide funktsioonidega (jalutas sõbraga, kepiga, vihmaga). Nimetatud küsimused on aktuaalsed kogu abiõppe jooksul, kuid esimesel kooliastmel tuginetakse peamiselt keelevaistule, klassist klassi tõuseb teadliku analüüsi osatähtsus. Keelevaistu arendamine: keelevaist on keele seaduspärasuste ebateadlik valdamine. Selle aluseks on teadvustamata analoogiaüldistused. Õpetamata laps on teadlik oma ütluse sisust, mitte aga kõnetegevuses kasutatavatest keelevahenditest (foneemid, sõnad, laused): laps otsustab kõnesegmentide normile vastavuse üle ei/jaa-põhimõttel. Keelevaistu taset kontrollitakse ja arendatakse verifitseerimisülesannetega: Kas võib öelda (on õige) ... Poiss sõidab lattaga
Keeleteadlastest: L.Stserba- oli see, kes pakkus välja ühe uurimismeetodi- verifitseerimine. (õige ja vale keelendi määramine). See on uurimisviis ja võte, mida saab kasutada laste õpetamisel. Lapsele esitatakse keelend (keeleüksus) ja peab otsustama, kas see on õige või vale. Erinev läbiviimine sõltuvalt vanusest- 4-5a. Lapsel mänguliselt (tuleb robot ja räägib ja laps peab ütlema, kas robot räägib õigesti või ei). Kasutatakse keelevaistu uurimiseks- alateadlik tunnetus, kuidas on õige öelda. Kui ta ei tuvasta, kas on õigesti, ei oska ka ise õigesti rääkida. Keelevaist kujuneb keele omandamise käigus. Võimaldab uurida hääldust, grammatikat, sõnakasutust. Nt sisseütleva käände valesti ütlema- õige kasutuse aluseks on keelevaist. Nt panen pliiatsi sahtlile. Nt karu ütleb, et "panen klotsi kotile"- kas karu ütles õigesti? Kui tajub, et karu ütleb valesti ja laps
Metsik-kodustatud- Levi Strauss Olulised lapse küsimused. Neis peitub tema silmaring. 4-5a.- ei piisa nime teadmisest, tungib esemete päritollu sügavuti. 5a.- huvi kaugete nähtuste vastu. "MIKS" küsimuste aeg o Vastata tuleb lühidalt, lapsele arusaadavalt o Kui oska vastata, tuleks küsida, mida ta ise arvab- see arendab mõtlemist o Küsimuste arvu järgi võimalik määrata lapse intellektuaalset taset. Kõne. o Keelevaistu kujunemine o Räägib õigesti, parandab teisi o Mõiste kitsus- "poeg" isa kohta ei käi. Omaette probleem on lapsed, kes kasvanud loomade keskel o 30.-ndail Koort ja Saareste avastasid 7-8aastas lapse, kes ei osanud rääkida o Singh- uuris Indias lapsi, kes kasvanud huntide juures. 2a. ja 7a. lapsed kõnekeelt ei omandanud kunagi. Artikulatsiooni kujunemine. 1
annaabi.ee 
