ungari 2 5 mansi 6 handi 3 sölkupi 1 3 UURALI KEELTE KONTAKTID TEISTE KEELTEGA • Keelekontaktidest tingitud mõjutused esinevad kõigil keeletasanditel (häälikusüsteemis, vormiõpetuses, lauseõpetuses), kuid kõige selgemini sõnavaras. • Soomeugrilaste seas levis kirjakultuur kiiremini kui Euroopa kultuuriruumis. • Uurali keeltest on ungari keel vanim ja kõige rikkama kirjakultuuriga. • Vanim Soome-ugri keeles kirjutatud tekst on 12.sajandi lõpust pärinev ungarikeelne „Hauakõne“. • Vanim läänemeresoome-keelne tekst on karjala keelne ning pärineb 13.sajandist. SOOME-UGRI KEELTE ELUJÕUD
Sugulaskeeli kõnelevad rahvad, Lainetena keelde tulnud mõjutused on muutnud kõigi uurali keelte ehitust nagu eestlased ja mansid, on kultuuriliselt ja geneetiliselt väga nii palju, et uurali jooned on jäänud tagaplaanile. Keelekontaktidest tingi- erinevad ning mittesugulaskeeli kõnelevad rahvad, nagu eest- tud mõjusid võib täheldada kõigil keeletasanditel (häälikusüsteemis, vor- lased ja lätlased, on väga lähedased. Need suured kultuurilised miõpetuses ja lauseõpetuses), kuid kõige selgemalt ilmnevad need ikkagi ja geneetilised (isegi rassilised) erinevused uurali rahvaste vahel sõnavaras. panevad mõtlema, kas keelesugulust ei tähtsustata üle.
stiile. Kõik oleneb sellest, mis olukkorras, kellega ja kuidas tuleks suhelda. Oma vanemataga, me räägime ühtemoodi, kui saame kokku sõpradega siin räägitakse oma keeles või hoopis väikeste lastega me suhtleme teistmoodi. Släng on nii öelda erakeel, sest maailmas on palju inimesi, kes ei ole ühesugused ja nad kõik kasutavad omapärase keele omavahel suhtlemiseks. Mai Loog (1991- 6) on väitnud, et slängi võib ilmuda erinevatel keeletasanditel: foneetilisel, morfoloogilisel, sõnamoodustasandil, süntaksis ja semantiisel tasandil. Tavaliselt on slängiks peetud erilist sõnavara. 1.3 Eesti keele slängi sõnavara. Paul Ariste on üks esimesi autoreid, kes on uurinud eesti keele sõnavara ala. Oma töödes sõnavarast, on ta leidnud seletuse umbes kahele tuhandele sõnale. Ta on sidunud kokku eesti keele kontaktid naaberkeeltega (Rätsep 2002: 48). Andrus Saareste on ka
Üsna ammu on taoline suhtlusviis olnud populaarne suhtlusvõrgustikes rääkides sõprade ja tuttavatega. Alates 20. sajandi lõpust on näha ka tendentsi, et elektroonilisele suhtlusele ning asjaajamisele minnakse üha rohkem üle ka ametlikus kontekstis. Seetõttu on netikeele kasutus veelgi laialdasem. Hennoste ja Pajusalu sõnul on netikeel internetisuhtluses kasutatav keel, mis sisaldab palju suulise keele ja netikeelsuste jooni. Viimased esinevad kõigil keeletasanditel: ortograafias, grammatikas ning sõnavaras. (Hennoste, Pajusalu 2013: 81) Suulist keelt iseloomustab sõnade lühendamine (siinkohal peetakse silmas eestikeelseid sõnu, mida inimene lühendab nendes lause osades, kus kõne tempo on kiirem kui muidu): ütlesin > ütsin, mõtlesin > mõtsin, kuule > kle jne; sõnade kokku hääldamine: kes see > kesse, aga siis ma mõtlesin, et > a sis mõtsin, et jms. Lisaks on tüüpilised sõnakordused ning partiklite kasutamine: noh, mhmh, ahah, kuskil
suhtlusvõrgustike struktuur, hoiakud ja suhtumised. - Keeleline elulugu. - Identiteet. 15. KEELE VARIEERUMINE JA KEELE MUUTUMINE. Sotsiolingvistikas on tähelepanu eri keelejoonte varieerumisel ja keele muutumisel. Ühegi kõneleja keelekasutus pole kunagi samasugune, sest ühelgi kõnelejal pole samast keelest samasugust kogemust. Keel muutub kogu aeg. Muutust näeme erinevalt eri valdkondades, aga see on siiski olemas. Keel muutub kõikidel keeletasanditel kogu aeg (fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara, semantika, pragmaatika). Keele muutumine nähtub eri aegadel ja eri kohtades erinevalt. Keel võib varieeruda reeglipäraselt ja moodustada mustri, aga ka ebareeglipäraselt. 16. LINGVISTILISTE VARIAABLITE TÜÜBID. TOO NÄITEID o Foneetilised variaablid: ühe hääliku erinev hääldus, nt helilised ja helitud klusiilid sõna algul (bakter), fortisklusiilide aspireerimine või aspireerimata jätmine eestlaste inglise keeles.
keeltesse, sest muidu neid laiad rahvamassid enam ei mõistnud. Surnud keele määratlemise aluseks võib võtta ka mõne teise definitsiooni- keel on surnud siis, kui selle areng on seiskunud ja keel enam ei muutu, seda nii oma väljendusvahendeilt kui ka nt tekstihulgalt (s t kui selles keeles enam aktiivselt uusi tekste ei looda). Selle definitsiooni järgi ei surnud ladina keel veel 9. Sajandi algul, vaid läks üle nö pool-elava keele faasi. Ta elas kõigil keeletasanditel, toimusid muutused nii hääldamises, grammatikas, lauseõpetuses kui ka eriti sõnavaras. Ladina keele teiseks surmaks võib paradoksaalsel viisil pidada renessansi-ehk taassünni aega, kokkuleppeliselt umbes aastat 1300 (Itaalias, mujal hiljem). Ladina keel jäi poolelavaks küll veel uute tekstide produtseerimise mõttes, kuid kadus keele oluliste kihtide (grammatika ja lauseõpetus) loominguline arendamine. Leidis aset nö teine kivinemine, keele loomulike arenguteede äralõikamine.
annaabi.ee 
