arvamusi slängi kohta. Peatükk on jagatud viieks alapeatükiks, kus kirjeldatakse, mis on släng, kus ja kelle poolt slängi kasutatakse, kust saadakse uusi slängisõnu, kuidas argoo muutub ja kus on slängi sobiv kasutada. 1. Släng. Kujunemine ja kasutamine Kirjakeele mõiste on traditsiooniliselt tähendanud korrastatud, teatavatele reeglitele allutatud ja suhteliselt ühtset keeletasandit. Sellele on varem vastandatud kõnekeelt, mis on vabam ega pruugi järgida kõiki keelenorminguid. Nüüdseks on juba väga vananenud arusaam, nagu oleks kirjakeel omane kirjutatud keelele ja kõnekeel kõneldud keelele. Kõnekeele asemel kasutatakse sageli muid termineid: igapäevakeel, argikeel, ühiskeel vms. Mida aeg edasi, seda enam tõdevad keeleuurijad, et kirjakeele mõiste inimeste tavateadvuses hägustub. Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja- vanemteadur Peeter Päll on tõdenud: ,,Viimase paari aastakümne muutused
Eesti kirjakeele lugu Eesti keelekorraldus normikeelega tegelevad keelepoliitika, keelekorraldus ja keelehoole. Keelepoliitika: riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. Keelekorraldus (Tiiu Erelt): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Keelekorralduse 3 osa - üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus. Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine Varane keelekorraldus: esimesed normikeeled Eestis olid Tallinna ja Tartu keel. Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu
Materjali oli uurimistöö kirjutamiseks piisavalt. Keeletadlaste artikleid ja arvamusi leiti internetist, sõnu kahest sõnaraamatust ja küsimustiku vastustest. 5 I SLÄNG, SELLE KUJUNEMINE JA KASUTAMINE Kirjakeele mõiste on traditsiooniliselt tähendanud korrastatud, teatavatele reeglitele allutatud ja suhteliselt ühtset keeletasandit. Sellele on varem vastandatud kõnekeelt, mis on vabam ega pruugi järgida kõiki keelenorminguid. Nüüdseks on juba väga vananenud arusaam, nagu oleks kirjakeel omane kirjutatud keelele ja kõnekeel kõneldud keelele. Kõnekeele asemel kasutatakse sageli muid termineid: igapäevakeel, argikeel, ühiskeel vms. Mida aeg edasi, seda enam tõdevad keeleuurijad, et kirjakeele mõiste inimeste tavateadvuses hägustub. Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja-vanemteadur Peeter Päll on tõdenud: ,,Viimase paari aastakümne muutused eesti keeles on olnud märgatavad ja seda on mõjutanud
nimekasutuse uurimise ja nimede korrastamisega. Keelekorraldusteooria sisuks on keelekorralduse eesmärgid, põhimõtted, meetodid ja taktika. Maailma kuulsamate keelekorraldusteoreetikute hulgas on Einar Haugen, Joshua Fishman ja Valter Tauli. Ülesanded · arendada keelekorralduspõhimõtteid, täpsustada kirjakeele normimise aluseid (sh vajaduse korral uuendades asjakohast määrust), selgitada neid kõigile keelekasutajatele · anda ühtseid keelenorminguid ja -soovitusi · koostada keelekorraldusvahendeid (õigekeelsussõnaraamat, keelekäsiraamatud, andmebaasid) · jätkata üldist keelehoolet: tasuta avalikku keelenõuannet mitmes kanalis (telefonitsi, meili või kirja teel, veebis), keelehooldekursusi, avalikke esinemisi ja kirjutisi; tõhustada keeleabi saamise võimaluste tutvustamist · tagada keelekorraldusalane välja- ja täiendusõpe kõrgkoolides 19.Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad.
!! 5.2. Eesti kirjakeele lugu Eesti keelekorraldus: · Keelepoliitika: riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. · Keelekorraldus (Tiiu Erelt): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. (nt eestikeelne terminoloogia) · keelekorralduse 3 osa: üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus · Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine (läbi toimetajate, õpetajate, keelenõuanne jne) + sõnaraamatud ja grammatikad! Üksikisikute roll Eestis suur. Keelereformi aeg 1907/12 - 1920. aastate keskpaik: · KK reform, tagajärjeks suur vahe kirjakeele ja kohamurrete vahel (vt murrete ja kirjakeele suhete kaart
annaabi.ee 
