30.10.2012 Üldiseloomustus 20. saj algupoolel eesti kirjakeele kultuurkeeleks kujundamine 1918 – 1939: o arenes teaduskeel, o kujundati teadlikult eri alade terminoloogiat, o mitmefunktsiooniline kirjakeel (ametlik suhtlus, õiguses, majanduses, teadus-, ilukirjandus-, ajakirjandustekstides). Pärast I ms taastati keelekorraldus 1947, kus nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant, tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele. Praegu: o sihikindel ja otstarbekohane keelekorraldus, o ulatuslik terminoloogiatöö. korraldatud kirjakeel = ulatuslik ühiskondlik kokkulepe ja ühtse keelenormi aktsepteerimine (normikeel lähtub kokkuleppelistest reeglitest). Keelekonverentsid 20. saj alguses
professoriks sai. Kettunen näitas juba väga varakult üles huvi eesti keeleuuenduste ja keelekorralduste vastu ning keeleajalugu oli tema põhiline eriala kuni surmani. Eestis on Kettuse teadustööd alati kõrgelt hinnatud olnud. Selle tunnustuse eriti suureks tõendiks on kettuse 100. Sünniaastapäeva puhul Keeles ja Kirjanduses 1985. aastal ilmunud artikkel, kus kajastati tema teeneid eesti keele murrete, kohanimede ja süntaksi uurimisel ning keelekorralduses. Juba algusest peale arvati Emakeele Seltsi põhiõlesandeks äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu. Peamise suunandadena nähti murdeainese kogumist ja uurimist, keeleajalooliste nähtuste selgitamist ning kaasaegse kirjakeele õigekeelsust. Sisuline töö on Emakeele Seltsis jagatud erinevate toimkondade vahel. 1920.1930. aastail oli kõige tegusam murdetoimkond, kus Andres Saareste juhtimisel pandi põhirõhk eesti murrete süstemaatilisele kogumisele
Hääliku- ja vormiõpetus" 1927; ,,Väike õigekeelsus-sõnaraamat" 1933 (12 trükki); ühise, üldtunnustatud kirjakeele taotlus, aluseks tegelik keelekasutus ja selle tendentsid tähtis on vaadata, kas uuendused teevad keelt rikkamaks, väljendusvõimelisemaks, sobides süsteemi; tänapäeva eesti kirjakeele reeglite fikseerimine. 18.Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Keelekorralduses otsitakse keeleideaali ning selle poole liikumiseks antakse keelesoovitusi ja fikseeritakse norminguid. Eesti keelekorralduse eesmärgiks on hea eesti kirjakeel, mis täidaks riigi- ja rahvuskeelena suhtlusfunktsioone kõigil elualadel. Keelekorraldus jaguneb üldkeelekorralduseks, mis tegeleb keelekorralduse üldprobleemidega ja üldkeele korraldamisega, oskuskeelekorralduseks, mis arendab oskuskeelt, ja nimekorralduseks, mis tegeleb nimekasutuse uurimise ja nimede korrastamisega.
probleem: kui lugeja suhtlusringkond on lume värvi teemal üldjoontes ühel nõul, siis ei ole enamasti tõesti vahet, kas esitada väiteid lume värvi kohta või iseenda lumevärviteemaliste arvamuste kohta. Huvitavaks läheb asi ainult juhul, kui lugeja suhtlusringkond ei ole vaadeldaval teemal ühel nõul. Siin raamatus tuleb juttu eriarvamusi võimaldavatest juhtudest keelega seotud aladel, täpsemini tõlkimisel, sõnastikukoostamisel, keelekorralduses ja keelealastes vaid- lustes. Mõned näited küsimustest, kus selge vahetegemine objektiivse teadmise ja subjektiivse arvamise vahel kipub mõnikord meelest minema: • Mida see sõna tähendab? • Mis on selle sõna vaste teises keeles? • Kuidas seda defineerida? • Kuidas seda tõlkida? • Kas eesti keeles saab nii öelda? • Kas seda sõna tohib eesti keeles kasutada? • Milline on selle eriala mõistesüsteem?
S.t nimed on liik nimetusi, ent mitte kõik nimetused pole keelelises mõttes nimed. Lähtudes nimede ja nimetuste liikidest, mida nimekorraldus hõlmab, võib eristada veel järgmisi allsuundi: 1) kohanimekorraldus; 2) isikunimekorraldus; 3) ärinimekorraldus; 4) muude nimede korraldus. Neist on seni enim tulemusi saavutatud kohanimekorralduses, vähim tagajärjekalt on tegeldud ärinimedega. Muude nimede korraldamine seostub kõige lähemalt üldises keelekorralduses taotletavate eesmärkidega, sest nende kohta ei ole kehtestatud eraldi õigusakte. Nimekorralduse peaeesmärk on tagada nimede kasutamises selgus ja ühemõttelisus. Lisaks tuleb arvestada keelelisi, kultuurilisi ja ajaloolisi tegureid, mis tähendab mh põlisnimede ja identiteedi kaitset. Nimekorraldust käsitlevad õigusaktid Kõige üldisemalt käsitleb nimeküsimusi 21.02.1995 vastu võetud keeleseadus (RT I 1995, 23, 334 jj), mille 5. peatükk on ,,Nimed, nimetused ja teave".
annaabi.ee 
