Tihtilugu on kasulik ühendada keelekontaktide sünkrooniline ja diakrooniline aspekt ühes dünaamilises mudelis, mis ei luba üksnes näha kontaktide tulemusi, vaid ka jälgida kontakti protsessi ennast. Seetõttu on arusaamatu Clyne'i väide, justkui KKM oleks kasulik pigem diakroonilise analüüsi jaoks (ning süntaksiteooria arendamiseks vähem kasulik). 3. Tähendust, eriti seda, mitu tähendust sõnal on, kuidas neid tõestada, eristada ja seletada, on uuritud keelefilosoofide ja semantikute poolt vähemalt Aristotelesest alates. Tavainimesele on asi selge: tuleb vaid avada sõnaraamat ja järele vaadata - enam levinud ehk põhitähendus on harilikult kohe esimesena kirjas. Lingvistide, eriti aga filosoofide jaoks on küsimus pikka ja põhjalikku arutlemist väärt. Enam-vähem ühel meelel ollakse, et tähendust väljendatakse enamasti keele abil, ent mis on sõna tähendus
kombineerisid ladina grammatikat ja skolastilist filosoofiat. Nad toetusid Aristotelese tekstidele ja piiblile, grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust. Lause aksepteeritavus: aksepteeritav lause tekkis nelja Aristotelesest lähtuva põhjaliku printsiibi koosmõjul: materiaalne e õiged sõnad, formaalne e sõnade võime kombineeruda, tegevuslik e reaalsed toimivad kombinatsioonid, lõplik e terviklik mõte Keeleuniversaalid: olulisim keelefilosoofide teema keskajal. Nominalistid - kategoorigad on nimed ega eksisteeri mujal kui keeles. Realistid - nende omadused ja nendevahelised suhted on olemas sõltumatult inimesest ja nende tõttu on keel universaalne. 7. Renessanss. Muutus Euroopa keelelises olukorras ja keelte käsitlemises. Variatiivsus kui probleem sündivate kirjakeelte jaoks. Modernse maailma sünd: Konstantinoopolo langemine, Ameerika avastamine, protestantismi sünd. Esile tõusid romaani keeled, 14.sajandil
Aristotelese õpetused. Nimetus “skolastika” pärineb keskaegsest kõnepruugist, mille kohaselt tollal filosoofia ja teoloogia õpetajaid kutsuti doctores scholastici ehk koolitarkuse õpetaja. Seega võiks skolastika olla näiteks “koolifilosoofia” või “koolitarkus”, igal juhul koolitarkuse õpetajate harrastus. Keeleuniversaalid - ehk lingvistiline universaal on keelenähtus, mis on ühine paljudele või kõigile loomulikele keeltele. Olulisim keelefilosoofide teema keskajal. •Keskaeg – kõige üldisemalt vahemik Rooma impeeriumi langusest kuni renessansini, st umbes 500 AD – 1500 AD •Keskaega on peetud pimedaks ja barbaarseks ajaks, see on siiski ilmselt liialdus. •Ladina keel ja kristlik maailmapilt. (kõik õpetlased oskasid ladina keelt) •7 vaba teadust –triivium: grammatika, dialektika (loogika), retoorika –kvadriivium: muusika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia
Materiaalne asendus sõna ise (metakeeles) Lause aktsepteeritavus: Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: materiaalne (causa materialis - mateeria) õiged sõnad formaalne (causa formalis olemus, vorm) sõnade võime kombineeruda tegevuslik (causa efficiens väline toime) reaalsed (toimivad) kombinatsioonid lõplik (causa finalis - eesmärk) - terviklik mõte. Keeleuniversaalid: keeleuniversaalide teema oli olulisim keelefilosoofide teema keskajal. Olid nominalistid, kelle arvates kategooriad on nimed ja ei eksisteeri mujal kui ainult keeles. Realistid, kelle arvates asjad, nende omadused ja omavahelised suhted on olemas sültumatult inimesest. Ja nende tõttu on keel universaalne. 7. Renessanss. Muutus Euroopa keelelises olukorras ja keelte käsitlemises. Variatiivsus kui probleem sündivate kirjakeelte jaoks. Renessanssi ajal sünnib modernne maailma, langeb Konstantinoopol ja avastatakse Ameerika.
Ja kõige paremini saab seda muidugi uurida tähendusteooriat luues – igasugune tähendusteooria peab ütlema midagi keele ja maailma suhte kohta, seega maailma kohta. Järelikult ei saa tähendusteooria olla metafüüsilises mõttes neutraalne. Kuid metafüüsika (näiteks realistlik või antirealistlik, materialistlik või platonistlik) järeldub tähendusteooriast, seda ei tarvitse võtta eelduseks. Siiski on realism tavaliselt enamike keelefilosoofide jaoks implitsiitseks eelduseks ning kui teisiti ei ütelda, eeldatakse seda ka käesolevas kursuses. Realism tähendab eeldamist, et laused (nt lause ‘Pariis on suurem kui Rooma’) on tõesed või väärad sõltumata meie teadmistest (sellest, kas me teame Pariisi ja Rooma elanike arvu või mitte); seda, et me võime teada konkreetsete lausete tõetingimusi, isegi kui me ei ole suutelised alati kindlaks tegema, kas see tingimus kehtib või
annaabi.ee 
