• kaltsiumivajadus CaO: 220 kg/ha • magneesiumivajadus MgO: 40 kg/ha Väetamine • Enne esimest maaharimist (aprilli lõpus) manustan põllule dolomiidijahu 1100 kg/ha • Enne istutamist (mai keskel, pärast öökülmasid) manustan põllule NPK 11-9-20 väetist 722 kg/ha ja Patenkali väetist 253 kg/ha • Kasvuperioodil väetada Monterra 13-0-0 väetisega 111 kg/ha • https://www.youtube.com/watch?v=GJiO2PkK82I Taimekaitsetööd • Kahjustajatest tuleb tõrjuda punast kedriklesta, lehetäisid, karilasi, ripslasi, jahukastet, ebajahukastet, antraknoosi, valgemädanikku, närbumistõbe ja hahkhallitust. Veel võivad kurke kahjustada nälkjad ja teod. Taimekaitse tabel Tõrje Kahjustajad Preparaadid Ooteaeg aeg Enne Antraknoos, ebajahukaste, Previcur Energy 14 päeva istutust jahukaste, kuivlaiksus, kulunorm 2,5 l/ha tõusmepõletik ja kõik kahjurid.
Seda tööd võib teha ka kevadel, aga sel juhul alles siis kui nad on 15-20 cm pikkused. Juurevõsud pannakse peenrasse tihedusega 5*5 cm järelkasvama või istutatakse ümber nõuistikute saamiseks. Päikesepõletuse eest tuleks noori istikuid varjutada ja mõned korrad päevas piserdada. Vaarikaistikutele on kehtestatud riiklik standard ( EVS 753:1998 ). Selle järgi ei tohi olla istikutel viirushaigusi, vaarikalesta, kedriklesta ja vaarika- pahksääse pahkasid. Paljasjuursete istikute juurestik peab olema hästi arenenud, narmasjuurtega, maapealse osaga tasakaalus ning oluliste vigastusteta. Müüa lubatakse vaid ilma lehtedeta s.t. sügisel pärast kasvu lõppemist ja kevadel kuni lehtimiseni. Istikul ei tohi olla kuivamistunnuseid. Nõuistik peab olema hästi juurdunud, nõu maht peab vastama istiku kvaliteediklassile. Vaarikaistikud jaotatakse kahte kvaliteediklassi: 1
õigete mullaharimisvõtetega. Näiteks haljasväetise kasutamisega on võimalik takistada haigustekitajate levikut mullas. *Kasulike putukate ja teiste elusorganismide introdutseerimine. Näiteks viinamarja-kilptäi hävitamiseks toodi Kaliforniasse kahte liiki herilasi Austraaliast. Euroopa küüliku arvu piiramiseks Austraalias viidi sinna sisse müksomatoosi tekitav viirus. *Kasulike organismide kunstlik paljundamine laborites. Kedriklesta tõrjeks paljundatakse rööv-toidulist röövlesta, kasvuhoonekarilase tõrjeks parasiit enkarsiat, ripslaste tõrjeks röövtoidulist lesta ambat. Kahjureid hävitatakse ka mikroorganismidest valmistatud bio- preparaatidega. Röövikute tõrjeks kasutatakse bakterpreparaate. Nematoodide tõrjel kasutatakse röövseeni. Biotõrjes rakendatakse ka bioloogiliselt aktiivseid aineid: *Atraktandid keemilised ja bioloogilised lõhnaained, mis meelitavad putukaid ligi. Kõige
on sugu-atraktandid, sest nendega on võimalik reguleerida liigi taastootmist. Toidu-atraktante kasutatakse peibutussöötades rottide ja muttide vastu. Igal putukal on oma kindel lõhn, mis meelitab neid toituma ja ka oma munad munevad nad sellistesse kohtadesse, kus nende järglased saaksid edasi toituda. Mõningaid rööv- ja parasiitputukaid on hakatud paljundama ja kasutama kasvuhoonekahjurite tõrjeks. Paljundatakse nt. röövlesta (Phytoseiulus persimilis) punase kedriklesta tõrjeks. Üks röövlest hävitab ööpäevas u. 30 kahjuri muna või 25 erinevas kasvujärgus isendit. Lepatriinud - kuuluvad mardikaliste seltsi, nii vastsed kui ka valmikud toituvad lehetäidest. 1 vastne võib hävitada 1000 lehetäid. Kui lehetäisid pole, söövad ka taimelehti ja liigikaaslasi. 1 valmik muneb 400 muna ja areng munast valmikuni kestab 5 nädalat. Jooksiklased - kuuluvad mardikaliste seltsi. Toituvad nälkjatest ja kahjurite vastsetest.
männikooremults on ühtlasi ka dekoratiivne. Haljastuses kasutatakse ka peenefraktsioonilist graniidikillustikku või jämedat kruusa. Puukoor sobib rohkem maa-, killustik linnatingimustesse. Kilemultsi kasutamine on Eestis levinud maasikakasvatuses. Kilemultsil valmib saak varem ja see võimaldab saada kõrgemat hinda. Samas ei ole võimalik kilemultsiga istandust harida ja see tingib alates 3. saagiaastast viljade suuruse vähenemise. Samuti on kilemultsi kasutamisel raske tõrjuda kedriklesta. Seetõttu on viimasel ajal hakatud uurimuste alusel pooldama põhumultsi, mis põletatakse koos maasika niidetud lehtedega kohe pärast saagi koristust. Põletamisel mulda sattuv tuhk toimib siis väetisena. Niidetud rohtu kasutatakse multsina maasikakasvatuses ja ka mujal integreeritud- ja ökoloogilises marjakasvatuses. Peenarde vahel kasvavat rohtu tuleb niita tihti, sest kui niidetud rohu kiht saab liiga paks, hakkavad sinna kogunema teod
annaabi.ee 
