Londoni tänavad ja väljakud pulbitsesid rahvast, kellest osa oli relvastatud. 10. jaanuaril lahkus kuningas pealinnast, et koguda väge võitluseks parlamendi vastu. Londoni kaitseks moodustati miilits kodanike relvastatud omakaitse. Sama aasta augustis laskis kuningas heisata vana keskaegse rituaali kohaselt oma sõjalipu. Septembri lõpul peeti kuninga ja parlamendi väeüksuste vahel maha esimene lahing, algas kodusõda. Kuninga poolehoidjad nimetati kavalerideks uhkelt riietatud õukondlaste järgi. Selle leeri põhijõu moodustas vana feodaalaadel, kes teenis kuninga ratsaväes ja andis valitseja käsutusse ka oma lossid koos seal leiduva varustusega. Kuningat toetasid ka anglikaani vaimulikud ja privilegeeritud kaubakompaniide ladvik. Parlamendi leeri nimetati puritaanliku meestesoengu järgi ümarpeadeks. Parlamenti toetasid uusaadel ja linnad, usulisel alusel puritaanid. Puritanismi mõjul võitles parlamendi poolel ka suur osa talupoegadest
Pilt 2: Oliver Cromwell 7 3. OTSENE SÕJATEGEVUS 3.1. Sõjategevuse algus Sõjategevus algas 1642 aasta juulis Manchesteris ja järgmisel kuul heiskas väejuhikogemusteta Charles vana keskaegse rituaali kohaselt Nottinghamis oma sõjalipu (4). Kuningat toetasid aadlikud ja anglikaani kiriku pooldajad. Kuninga poolehoidjad nimetati kavalerideks uhkelt riietatud õukondlaste järgi. Selle leeri põhijõu moodustas vana feodaalaadel, kes teenis kuninga ratsaväes ja andis valitseja käsutusse ka oma lossid koos seal leiduva varustusega. Kuningat toetasid ka anglikaani vaimulikud ja privilegeeritud kaubakompaniide ladvik. Parlamendi poole jäid peamiselt kaupmehed ja tööndusega tegelevad keskkihid. Parlamendi leeri nimetati puritaanliku meestesoengu järgi ümarpeadeks. Parlamenti toetasid uusaadel
bütsantslikule vaesuse ülistamisele. Puritanismi eetilised tõekspidamised kujundasid uue inimtüübi. Puritaanlane oli töökas ja kokkuhoidlik, isegi kitsi. Ta oli usklik, vaikiv ega talunud elurõõmu avaldust. Inglise revolutsiooni ajal keelati ametlikult kõik teatrietendused. Nad hakkasid käima tagasihoidlikus mustas riietuses. Neid hakati kutsuma ümarpeadeks nende meestesoengute pärast. Ümarpeade vastasleeri nim. kavalerideks. Nõuti et, pühakodadest kõrvaldataks kõik, mis meenutab katoliku kiriku rikkust. Presbüterlased ja independid Presbüterid tahtsid valida omakorda koguduse vaimulikud, kelle seni oli ametisse määranud piiskop. Teise suuna esindajad arvasid, et kogudused peavad olema sõltumatud, millest tulenes nimetus independid. Inglise revolutsiooni ajal muutusid nad poliitilisteks parteideks. Independid viisid läbi Pride'i puhastuse. Kolonel Pride'i juhtimisel vagistati 47 presbüterlikku
talunud vähematki elurõõmu avaldust. Ta pidas sobimatuks naeru, laulmist ja muusikat, rääkimata lõbutsemisest, sest kõik see viitas kergemeelsusele, oli patt ja saatana kiusatus. Inglis revolutsiooni ajal 1642 keelati ametlikult kõik teatrietendused. Puritaanid hakkasid käima tagasihoidlikult mustas riietes. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng, mille järgi hakati puritaane hüüdma ümarpeadeks. Ümarpeade vastasleeri nimetati kavalerideks. 5 Uus rõivamood ja soeng rõhutasid eitavat suhtumist feodaalühiskonna kommetesse ja ellusuhtumisse. Hakati nõudma, et pühakodadest eemaldataks kõik, mis meenutab katoliku kiriku rikkust ja toredust: maalid ja skulptuurid; ° kallid altarid; ° värvilised vitraazid; ° vaimulike luksuslik riietus; ° muusika ja laulmine. Kirik pidi muutuma lihtsaks ja odavaks. Puritaanid arvasid üksmeelselt, et kirikust tuleb kaotada piiskopi ametikoht.
1) Kuningas kaotas õiguse parlamenti laiali saata. 2) Parlament hakkas kontrollima riigi rahandust. 3) Parlament andis seaduse, mis ütles, et ministrid peavad aru andma parlamendile. Nende otsuste poolt oli 159 liiget ja vastu 148. Kuningale need otsused ei meeldinud. Kujunesid välja kuningat pooldavad jõud (vana-aadlikud) ja parlamenti pooldavad jõud -> nendevahelised vastuolud süvenesid. Kuninga pooldajaid hakati kutsuma kavalerideks ning parlamendi pooldajaid ümarpeadeks(loobuti parukast jne). Nende vastuolu viis kodusõjani (1642-1648 -> 2 kodusõda). Sõjajõu moodustasid aadlikud ja linnakodanikud. Sõdade tulemusel kuningas vangistati ja 1649. aastal mõisteti kuningas surma (hukati pea mahalöömise läbi). Parlament võitis. Selles oli oluline roll Oliver Cromwellil parlamendi juht. Parlamenti kuulusid ka mehed, kes võitlesid ka usulise fanatismiga. Temal oli ka oluline roll kohtu mõistmisel kuninga üle.
annaabi.ee 
