miljardid tähed + gaas + tähtedevaheline tolm + tume aine = Galaktika Tumedast ainest koosnevate massiivsete kroonide ulatust on püütud määrata, jälgides galaktikate liikumist galaktikaparvedes või -rühmades. Need määrangud põhinevad oletusel, et galaktikaparved (-rühmad) on stabiilsed moodustised, kus liikmete kineetiline energia on tasakaalustatud rühma liikmete poolt tekitatud gravitatsiooniväljaga. Tulemus näib kinnitavat massiivsete kroonide jätkumist galaktikatevaheliste kaugusteni; sellele vastav tumeda aine osakaal ulatub 90%-ni kogumassist Esimesed galaktikad tekkisid, kui Universum oli alla ühe miljardi aasta vana. Galaktikate teke sarnaneb tähtede ning planeedisüsteemide tekkegaja galaktikate magnetväljad mängivad tihedate molekulaarpilvede moodustumisel olulist rolli, valmistades ette tähtede sündi. Galaktikad oma arengu käigus kasvavad oluliselt. Suured galaktikad tekivad väiksemate galaktikate ühinemisel suuremate galaktikatega
Asi on selles, et kui mägede ümbruses oleks vesi, siis see ei jälgiks Marsi pinna keskmist kumerust, vaid veest väljaulatuva mäe tohutu mass oma gravitatsioonilise külgetõmbega tõstaks oluliselt ümbritseva vee taset. Seisaks nüüd Olympus Mons'i jalamil "lainetava Marsi mere" kaldal vaatleja ja jälgiks kaldast eemalduvat laeva, siis ei kaoks see mõne kilomeetri kaugusel horisondi taha, nagu juhtub Maal. Vaatleja näeks ka vee piirilt laevu suurte kaugusteni, nagu see on võimalik Maal vaid mäe otsast vaadates. Olympus Mons'i ja teiste Marsi vulkaanide võime "vett kergitada" tuleneb nende suurest kogumassist, nad ei ole mitte ainult kõrged, vaid väga suure ulatusega ka horisontaalselt. Nagu tabelist näha on Olympus Mons'i läbimõõt jalamil üle 600 kilomeetri, palju ei jää alla ka teised Marsi hiidvulkaanid. Olympus Mons on sedavõrd suur, et täies ulatuses on see nähtav ainult Marsi orbiidilt alla vaadates.
Seda silmale ja teleskoopidele nähtamatut materjali on hakatud kutsuma varjatud massiks ehk tumeaineks ehk tumeenergiaks. Justnimelt tumeainet peetakse galaktikaparvede moodustumise peamiseks põhjuseks – kui seda poleks, hajuksid galaktikad „vaid“ mõne miljardi aastaga. Tumeaine otsingute käigus avastas teadlaste rühm Jaan Einasto juhtimisel, et ta pole mitte kogunenud galaktikate südamikesse või hajunud ühtlaselt galaktikate sees vaid ümbritseb neid ulatudes suurte kaugusteni galaktikate tsentrist mõõdetuna – 250 kpc raadiusega galaktikaparves osutus massi olema vähemalt kümme korda rohkem kui võis arvata tema ereduse järgi. Kusjuures kehtib seos – mida eredam on galaktika, seda rohkem tumeainet teda ümbritseb. Kuna Universumi evolutsioon tulevikus sõltub Universumi massist, siis just tumeaine massi täpne määramine saab olema määrava tähtsusega faktoriks milline Universumi tulevikustsenaariumitest rakendub.
Nii saamegi tulemuseks kiireneva Universumi paisumise. Huvitav on märkida seda, et Universumi paisumise uurimise korral on tegemist alati suurimate vahemaadega ruumis ( näiteks galaktikate ruumitasand ) ja pikimate ajavahemikega Universumis ( näiteks Universumi evolutsioon ). Kuid teadus on püüdnud uurida füüsikalisi nähtusi ka kõige väikseimate vahemaadega ruumis ja leida ka väikseimaid ajavahemikke Universumis. Näiteks kvantelektrodünaamika kehtib vähemalt kaugusteni 10-15 cm. Eksperimentaalselt kinnitatud väikseimaks ajavahemikuks on väiksem kui 10-25 sekundit. Spekuleeritud on sedagi, et musta miniaugu leidmine massiga 1015 grammi võimaldaks leida ka väikseim pikkuse ülaraja, mis on umbes 10-23 cm. Kuid selliste kauguste uurimine nõuab 1010 gigaelektronvoldilise energiaga osakeste voogu, mida laboratooriumites genereerima peab. Kuid nii kõrge energiaga ei ole praegu võimalik eksperimente sooritada.
46 kehade liikumised ) põhjustavad asukoha muutust sinna kuhu ( ajas ) ajarännak sooritati. Näiteks kui inimene sooritab ajarännaku planeedil Maa minevikku, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud ( maa liigub kosmoses nii nagu joonisel I näidatud ). Tegelikkuses see nii aga ei ole. 1.1.10 Kaugused ajas ja ruumis Kvantelektrodünaamika kehtib vähemalt kaugusteni 10-15 cm. Eksperimentaalselt kinnitatud väikseimaks ajavahemikuks on väiksem kui 10-25 sekundit. Spekuleeritud on sedagi, et musta miniaugu leidmine massiga 1015 grammi võimaldaks leida ka väikseim pikkuse ülaraja, mis on umbes 10-23 cm. Kuid selliste kauguste uurimine nõuab 1010 gigaelektronvoldilise energiaga osakeste voogu, mida laboratooriumites genereerima peab. Kuid nii kõrge energiaga ei ole praegu võimalik eksperimente sooritada.
Nii saamegi tulemuseks kiireneva Universumi paisumise. Huvitav on märkida seda, et Universumi paisumise uurimise korral on tegemist alati suurimate vahemaadega ruumis ( näiteks galaktikate ruumitasand ) ja pikimate ajavahemikega Universumis ( näiteks Universumi evolutsioon ). Kuid teadus on püüdnud uurida füüsikalisi nähtusi ka kõige väikseimate vahemaadega ruumis ja leida ka väikseimaid ajavahemikke Universumis. Näiteks kvantelektrodünaamika kehtib vähemalt kaugusteni 10-15 cm. Eksperimentaalselt kinnitatud väikseimaks ajavahemikuks on väiksem kui 10-25 sekundit. Spekuleeritud on sedagi, et musta miniaugu leidmine massiga 1015 grammi võimaldaks leida ka väikseim pikkuse ülaraja, mis on umbes 10-23 cm. Kuid selliste kauguste uurimine nõuab 1010 gigaelektronvoldilise energiaga osakeste voogu, mida laboratooriumites genereerima peab. Kuid nii kõrge energiaga ei ole praegu võimalik eksperimente sooritada.
annaabi.ee 
