otsima ei lähe, kui just päris kätte ei tooda. Võimalik, et selleks pole mingisugust põhjustki, kuna on antud mitmeid alternatiivvõimalusi kuidas oma probleeme lahendada, ehk siis psühholoogide-psühhiaatrite poole pöördumisega. Miks reaalsuses kehtib aga reegel, et mida seesmisem on inimene seda vähem tal pruugib tunda üksindust ? Miks Dalai-Laama ei ole oma elus kordagi üksindusvalus vaevelnud, kuigi ta pole peale viiendat eluaastat oma vanematega kokku puutunud ega omanud kaudseltki nii lähedasi suheid oma kaaskonnaga kui meie oma perekonnaga? Sama näite alla võib paigutada kogu äärmiselt humaanse budistliku ühiskonna. Inimese enesetunnetamise leidmise väärtustamine on meie keskkonnas aga viidud miinimumini, samas tõdedes et vaatamata teoorias paistvatele efektiivsetele abinõuetele pole vähenenud omavaheliste konfliktide-arusaamatuste arv, võiks öelda, et pigem vastupidi.
teistelegi ette lugeda või tänapäevaselt kuskil suhtlusvõrgustikus tsiteerida. Kaur Kenderi kirjastiil on hästi loetav laused on lühikesed ja selge mõttega. Uurides teisi arvustusi konkreetse raamatu ja üleüldiselt kirjaniku kohta, võis paljustki leida negatiivset, kuid mina usun, et see on lihtsalt paljudele eestlastele omane kadedus. Märkasin ka, et arvustustest kumas läbi kenderlik lühilauseline stiil. Pean tõdema, et selline kirjaviis on üsnagi nakkav ning ehk kaudseltki minu kirjatöös esinev nähtus. Ainus, mis mulle raamatu juures arusaamatuks jäi, oli raamatu lõppu lisatud Heiti Talviku luuletus ,,Orjade koor". Selle mõte jäi tühjaks ega ühildunud suuresti raamatuga. Ma olen kindel, et Kender oleks leidnud ka oma peast vastavaid mõtteid, mida vajadusel ta osavalt ka luulevormis ette kanda oleks suutnud ja sellega oleks võinud luua ta veelgi terviklikuma pildi kokkuvõttesse. Üldises pildis oli raamat väga sisutihe ning huvitav lugeda
nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse, me usume sõjasse." Nad on unustanud kõik ilusa. ,,Tütarlaps laudseinal on meile lihtsalt ime. Me oleme täiesti unustanud, et midagi sellist on olemas, ja isegi praegu ei usalda me veel oma silmi kuigi hästi. Igastahes ei ole me juba aastaid midagi selletaolist näinud, mitte midagi säärast, mis kaudseltki meenutaks sellist rõõmu, ilu ja õnne. Me tunneme erutusega, et see on rahu, niimoodi peab see olema." Nad on unustanud, et maailmas on olemas õrnus ja headus ja ilu. Nad pole juba teab mis ajast näinud ühtegi naist . See on ideaalne märk sellest kui äralõigatud muust maailmast nad on, kogu nende elu keerleb sõja ümber. Rindesõdurid, Paul Bäumeri sõprusringkond, kellest juttu on, arutavad tihti tuleviku ning sõja lõpu üle
Vol. 3, J-R (Ed. By Ruth Chadwick). San Diego (etc.): Academic Press, 1998, lk. 694.) 2.2 Lahendused ning abi Kas on õige või vajalik prostitutsioon legaliseerida? Legaliseerimine tähendab riigi poolt mingi tegevuse aktsepteerimist ja taolisel teel saadud raha seadustamist. Kõik, mis on seotud prostitutsiooniga (kupeldamine, vabaduse võtmine, väljapressimised, narkootikumidega kaubitsemine jms.), on kuritegelik ja riik ei tohi taolist tegevust kaudseltki aksepteerida. Väidetav tulu prostitutsiooni legaliseerimisest jääb saamata: prostituutide seas läbi viidud küsitlused näitavad, et ainult 10-15 % nendest oleks nõus olema legaalsed, kõik ülejäänud jätkaksid küll tegevust, kuid juba illegaalselt ja nii jääks riik oodatud maksudest ikkagi ilma. Legaliseerimise moraalne aspekt on eriti tõsine - riik ei saa ennast seada kupeldaja rolli. Raha,
Üle kõige huvitas mind surmanuhtluse probleem. Mul oli punapäisele öökullile võlg tasuda. Ma lihtsalt ei tahtnud olla katkukandja mulle tundus, et ühiskond, kus ma elan, on üles ehitatud surmanuhtlusele ja et tema vastu võideldes võitlen mõrva vastu. Siis mõistsin ma, et olin kõik need aastad endist viisi katkukandja olnud, kuigi ma kogu südamest uskusin, et võitlen katku vastu. Punase rüü kandjad suurimad katkukandjad. Tunnen häbi, et ma kas või kaudseltki, kas või headel eesmärkidel ise kunagi mõrtsukas olen olnud. Ma tean vaid, et peab tegema mis võimalik, et mitte enam katkukandja olla. Ja ainult see püüd võib meile anda rahulootust, või kui mitte, siis vähemalt õiglase surma. Üksnes see võib inimestele kergendust tuua, ja kui see ei suudagi neid päästa, saame me neile sel viisil nii vähe kui võimalik halba teha ja mõnikord koguni pisut head. Seepärast otsustasin keelduda kõigest, mis otseselt või
[--] Üle kõige huvitas mind surmanuhtluse probleem. Mul oli punapäisele öökullile võlg tasuda. Ma lihtsalt ei tahtnud olla katkukandja mulle tundus, et ühiskond, kus ma elan, on üles ehitatud surmanuhtlusele ja et tema vastu võideldes võitlen mõrva vastu. [--] Siis mõistsin ma, et olin kõik need aastad endist viisi katkukandja olnud, kuigi ma kogu südamest uskusin, et võitlen katku vastu. Punase rüü kandjad suurimad katkukandjad. Tunnen häbi, et ma kas või kaudseltki, kas või headel eesmärkidel ise kunagi mõrtsukas olen olnud. Ma tean vaid, et peab tegema mis võimalik, et mitte enam katkukandja olla. Ja ainult see püüd võib meile anda rahulootust, või kui mitte, siis vähemalt õiglase surma. Üksnes see võib inimestele kergendust tuua, ja kui see ei suudagi neid päästa, saame me neile sel viisil nii vähe kui võimalik halba teha ja mõnikord koguni pisut head
kaabakas, kes laenu annab, sest ega inimene muidu võtta saa, kui teine ei anna", [kihlveos] ,,sööb see, kes kaotas, sest teine sai võidu juba niikuinii", ,,kui oleme igavesed, miks peame siis Jumalat ja ta ingleid uskuma, kas Jumal ja ta inglid, kes samuti on igavesed, ei võiks natukegi ka meid uskuda") jõuame lõpuks juba niisuguste, küll veidrate ja loogiliselt valesti ehitatud, oma kahemõttelisuses siiski kaudseltki mingit tõde tabavate deduktsioonideni: ,,Kus oma suurmehi ära tuntakse [mõeldud on Eestit], seal järelikult puudub kultuur! Tuntakse loomaliku instinktiga! Barbaritel on loomainstinkt tugev... Ka koer tunneb koera kohe!.. Meiegi, [venelased,] seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda" [= kultuurikadaklus]; ,,Mis on Puskini ja Kristuse vahe? Eks mõlemad olnud luuletajad
annaabi.ee 
