Kasutusjuhend (user guide) (0)

1 Hindamata

Sisukord
1. Sisukord..........................................................................................................................1
2. Protsessoripesa (processor socket )..................................................................................3
3. .........................................................................................................................................3
4. Mälupesad ( memory slot )...............................................................................................3
5. Kiibistik (chipset)............................................................................................................4
6. Laienduskaartide pesad (expansion slot)........................................................................4
7. Pistikupesad....................................................................................................................5
8. Tagapaneeli pistikupesad ja kontaktid............................................................................6
9. Kasutatud allikad:...........................................................................................................7
1
Sissejuhatus
Emaplaat on suur trükiplaat, millele on integreeritud palju kiipe ,
elektroonikadetaile, kaardipesasid ja sisend –väljund pistikupesasid, millele
kogu arvuti üles ehitatakse. Emaplaate võib liigitada vastavalt arvutite
kasutusaladele (lauaarvutite, sülearvutite, serverite jne emaplaadid) ja vastavalt
kasutatavatele protsessoritüüpidele (Celeron/ Pentium III socket370, AMD
socket A, Pentium 4 socket 478 jne). Neid liigitatakse ka lähtudes kiibistikust
(Intel845, VIA KT400, SiS648 jne) või suurusest ja sobivusest vastavate
arvutikorpustega (ATX, Micro–ATX jne).
Personaalarvutites on emaplaadil protsessor ja arvuti tööks vajalikud
elektroonikakomponendid: transistorid , takistid, mikroskeemid ja mitmesugused
pistikud . Pistikute abil ühendatakse emaplaadiga teised arvuti osad, nagu näiteks
toiteplokk , mälu, kuvar , klaviatuur, hiir ja muud komponendid.
Emaplaati võiks asendada kohutavalt jäme ja keeruline pundar juhtmeid ja
mälukiipe.
Emaplaate võib olla üpris erineva suurusega, erinevatele protsessoritele, erineva
laienduspesade arvu ja tüübiga, erinevatele mäludele kohandatuid jne.
Võrreldes inimorganismiga on emaplaat just nagu skelett, mis toestab kogu
struktuuri ning nagu närvisüsteem, mis juhib edasi kogu organismi läbiva info.
Emaplaat on tõesti väga oluline komponent arvuti struktuuris, mis juhib
andmevood õigetesse sihtpunktidesse. Pole emaplaati, pole arvutit.
Pildil nähtu on üks kõige tavalisemat tüüpi emaplaat, mille võime leida
praegusel ajamomendil võib-olla veidi vananenud arvutist.
2
Üldjoontes on emaplaat umbes 30 - 40 cm küljemõõduga ruudu või ristküliku
kujuline kahe või rohkem kihiline trükiplaat. Lihtsamalt öeldes on ta üks suur
plastplaat, millel on mõlemad küljed kaetud peenikeste vaskjuhtmetega, mis
ühendavad erivaid mikroskeeme ning pesasid .
Protsessoripesa (processor socket)

Emaplaadi valikul tähtsaim on tema vastavus soovitavale protsessorile, kuna
protsessorite elektroonilised ning füüsilised näitajad (jalgade arv) ei lange
enamjaolt kokku ning iga protsessor ei sobi igasse pesasse (socket) või võib
põhjustada emma –kumma läbipõlemist.
Protsessoripesa asetseb harilikult emaplaadi servapoolses osas ning kujutab
endast nelinurkset plastikpistikut paljude pisikeste augukestega protsessori
jalgade jaoks. Number pesa nime järel on protsessori jalgade arv, mis sellesse
pessa sobib. Pesa küljes on väike metallist või ka plastist hoob, mis tuleb
protsessori sisestamiseks üles tõsta ning mille allasurumisel protsessor
fikseeritakse kindlalt paika. Hoova ülestõstmisel vabanevad protsessori jalad ja
teda on kerge pesast eemaldada, siit ka seda tüüpi pesade nimetus ZIF ( Zero
Insertion Force , nullsisestusjõud).
Hetkel on lauaarvutite jaoks kolme sorti pesadega plaate :
 Socket 370, mis mõeldud Pentium III, vanema seeria Celeronide ning
VIA Cyrix protsessorite jaoks.
 Socket 478, mida kasutavad Pentium 4 ning uuemad Celeron protsessorid .
 Socket A, mis on kasutusel AMD Athlon protsessorite puhul.
Võimsamates lauarvutites võib kohata ka muidu serverimaailma kuuluvaid kahe
protsessoripesaga emaplaate ( Dual –Processor). Neid on nii Socket 370
(mõeldud Pentium III serverprotsessoritele) kui Socket A (kasutavad AMD
Athlon MP protsessoreid).
Mälupesad (memory slot)
Tavaliselt on protsessori lähedal 2–4 pikka peenikest pesa, mis on mõeldud
operatiivmälu (RAM) moodulite jaoks. Kaasajal on emaplaatidel kasutusel
kolme erinevat tüüpi mälumooduleid. Vanematel, Pentium III, Celeron ja Athlon
plaatidel, kohtab veel SDRAM DIMM mälu kasutust , Pentium 4 kalleim ja
senini veel kiireim mälutüüp on RDRAM RIMM ning levinuim mälumoodul
Pentium 4, Athloni ning uute Celeronide jaoks on DDR SDRAM DIMM ehk
lühemalt DDR.
3
Kõigi nende kolme füüsiline ehitus ja tarbitav pinge on erinev ning eksituste
vältimiseks on ka moodulid varustatud sälgukestega, mis sobivad vaid õigesse
pesasse. Erinevate siinikiirustega sama tüüpi moodulid (näiteks DDR266,
DDR333 jne) sobivad ühte pessa, kuid pole soovitatav kasutada segamini eri
kiirustega mooduleid. Üldiselt töötavad nad sel juhul madalaima kiirusega, kuid
mõnedel plaatidel võib esineda soov sellisel puhul üldse keelduda tööle
hakkamast.
Kiibistik (chipset)
Oma ehituselt on emaplaadi enese keerukaim ja olulisim osa kiibistik. Kui
protsessor on arvuti aju, siis kiibistik on tema närvisüsteem. Varasemal ajal oli
emaplaadil kümneid erinevaid miksroskeeme–kiipe, mis täitsid erinevaid
ülesandeid — mälukontroller, siinikontroller , videosiini kontroller jne. Kaasajal
on kogu see majapidamine integreeritud kahte suurde kiipi — põhjasild
(Northbridge), mis harilikult on alati varustatud radiaatoriga, (kallimatel lisaks
ka ventilaatoriga) ja lõunasild ( Southbridge ), mis moodustavadki emaplaadi
kiibistiku (Chipset) tuuma.
Põhjasild suhtleb protsessoriga FSB ( Front Side Bus) kaudu ning sisaldab eneses
mälukontrollerit, AGP ja PCI kontrollereid. Integreeritud graafikaga emaplaatide
puhul on põhjasillas tihti ka graafikakiip. Põhjasilla PCI siiniga on seotud ka
lõunasild, mis tegeleb sisend–väljundsüsteemiga (I/O System) nagu USB, IDE,
pordid (jada–, rööp –, PS/2 jne). Integreeritud plaatide korral on lõunasillas tihti
ka audio– ja võrgukontrollerid. Lõunasilla liitumine põhjasillaga toimub 32–
bitise 33 MHz siini kaudu, mis tagab maksimaalselt 133 MB/s
andmevookiirused.
Laienduskaartide pesad (expansion slot)
Emaplaadi ühe serva läheduses paikneb rida kaardipesasid, mis algavad
protsessori poolt vaadatuna, harilikult teistest erineva värvi ja ehitusega, AGP–
ga. AGP (Accelerated Graphics Port) on ainult graafikakaartide jaoks mõeldud
laienduspesa. Kui ülejäänud PCI–siini pesad toetavad 33 MHz kiirust, siis
kiiremaks graafikatoeks töötati 1997. aastal Inteli poolt välja spetsiaalne PCI
edasiarendus 32–bitine 66 MHz liides AGP, mis lubab graafikakaardil otse mälu
poole pöörduda ning tagab 3D–rakendustele vajaliku andmevookiiruse:
vastavalt 266 MB/s (AGP), 533 MB/s (AGP 2×), 1,07 GHz (AGP 4×) ning
uusim 2,14 GHZ (AGP 8×). Kaartide valikul, saavutamaks maksimaalset efekti
oma investeeringust, peab arvestama, et emaplaat toetaks vastavat kiirust. AGP
8× kaardid suudavad töötada ka AGP 4× siiniga plaadil, kuid vanematele neid
4
installeerida ei tohi, sest AGP 2× kasutatav pinge on suurem kui uutel kaartidel
ja põhjustab nende läbipõlemise.
Mõningatel eriti lihtsustatud ja odavatel lihtkontoritööks mõeldud emaplaatidel
võib aga AGP hoopiski puududa ning emaplaadile on lisaks integreeritud
graafikakiip, mis hoolitseb pildi joonistamise eest ja täiendavat graafikakaarti
masinasse vaja polegi. Hilisema laiendamise võimatuse korvab lihtsus ja
odavus .
AGP järel asub mitu (harilikult 2–6), tavaliselt valget värvi, PCI–siini
(Peripheral Component Interconnect) laienduspesa, mida kasutavad väga
erinevad lisakaardid (sisemine modem, SCSI –kontroller, helikaart , võrgukaart,
TV–kaart jne). Seega, kui on plaan mitmeid lisakaarte kasutusele võtta, tuleb
silmas pidada, et tihti hinnalt väga soodsa micro–ATX plaadil võib olla vaid
üks–kaks vaba PCI siini, mis muudab laiendamise võimatuks. Sellisesse
olukorda sattunul aga on abi leida laiast valikust USB–d kasutavatest välistest
lisaseadmetest, mis küll kokkuvõttes algse rahalise kokkuhoiu kiirelt ära
nullivad.
Pistikupesad
Emaplaadilt leiame terve rea erineva kuju ja suurusega pistikupesi, kuhu
ühendada kettakaableid ning mitmeid muid juhtmeid. Harilikult on ühe plaadi
serva ääres kaks sarnast kaherealist pistikupesa IDE–seadmete jaoks
(kõvakettad, optilised seadmed jne). Tavaliselt on neil ka juures märge IDE1,
IDE2.
Emaplaatidel, millele on integreeritud IDE RAID kontroller, leiame veel
täiendavad 2 või 4 IDE–kaabli pesa. Neid võib kasutada kui lisapesasid või
ühendada sinna kõvakettaid RAID’i, saavutamaks kas suuremat kiirust,
turvalisust või mõlemat koos. RAID’ist olen varasemas numbris (AM 2/02)
pikemalt kirjutanud ning seetõttu siin rohkem sellest ei räägi. Plaadilt leiame ka
samakujulise, kuid lühema pesa flopiseadme(te) jaoks.
Toitekaabli ühendamiseks on lai kaherealine plastikust ATX pistikupesa.
Toitekaabli ühendamisel peab jälgima, et kaablipistiku küljel olev fiksaator
oleks samal poolel kui pesa küljel asetsev väike nokk . Pentium 4 emaplaatidelt
leiame veel 4–augulise pesa protsessori lisatoitekaabli ühendamiseks. Kui see
unustada ühendamata, siis masin lihtsalt keeldub tööle hakkamast. Tavaliselt on
plaadil veel kaks 4–nõelalist pistikupesa, kuhu ühendada välise audiosignaali
sisend ning CD–seadmelt tulev audiosignaali juhe, mis on tähistatud vastavalt
AUX ja CD. Kui emaplaadil on rohkem USB väljundeid kui tagapaneelis asuvad
2, siis nende jaoks on olemas 2 või rohkem eripesa.
5
Tagapaneeli pistikupesad ja kontaktid
Arvuti tagakülje poole jäävale emaplaadi servale on integreeritud rida kontakte.
Leiame sealt esmalt kaks PS/2 pesa — emaplaadi poolse klaviatuuri ning
ülemise hiire jaoks. Siis ühe või kaks jadaliidest ( Serial , COM ), mis viimasel
ajal on 9–nõelased ning rööpliidese (Parallel, Centronics), kuhu harilikult läheb
printer . Edasi on kas kaks või rohkem USB liidest ning mõningatel integreeritud
võrgukiipi omavatel emaplaatidel ka Ethernet RJ45 pistikupesa võrgukaabli
jaoks.
Kui plaadil on integreeritud helikaart, siis on ka harilikult kolm pistikupesa
kõlarite väljundi, mikrofoni ja välise helisignaali sisendi jaoks. Kui integreeritud
helikaart toetab 5.1 (6.1) heli, siis on lisaks veel 2 pistikupesa tagumiste ja
keskkõlari jaoks. Eriti keerukate helikaartide korral leiame sealt ka SP/DIF
optilise väljundi (või ka sisendi).
Kui plaat on integreeritud graafikakiviga, leiame tagaküljelt ka standardse 15–
nõelalise D–SUB VGA pistikupesa monitori jaoks. Üksikutel kallitel
emaplaatidel on ka integreeritud FireWire IEEE1394, mille 1–2 sisendit samuti
plaadil paiknevad. Samas on juba modernseid emaplaate, mis nn vanamoodsaid
(legacy) liideseid enam ei kasutagi. Näiteks Abiti AT7–MAX emaplaadil
puuduvad nii jada–, rööp– kui ka PS/2 liidesed . See–eest on aga plaadil palju
USB 2.0 ja IEEE1394 pistikupesi, mis korvavad oma suuremate kiirustega kao.
Kasutusmugavust silmas pidades on mitmedki moodsad arvutikorpused
varustatud esipaneelile toodud USB, heli ja FireWire pistikupesadega, seetõttu
on paljudel emaplaatidel ka lisapesad, kuhu ühendada esipaneeli vastavad
juhtmed.
Pistikupesadest tasub äramärkimist veel 2 või enam 3–nõelalist FAN1, FAN2 jne
märgistatut. Neisse ühendatakse protsessori jahutusventilaatori kaabel, teise
korpuse lisajahutusventilaatorite omad.
6
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Emaplaat
http://www.arvutiweb.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=156&Itemid=9
http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/6207_238.HTM
http://www.delfi.ee/news/arvutiuudised/arvuti/article.php?id=18600988
www.google.com
7