Smith pidas rikkuse allikaks maad, tööd ja kapitali, mille maksustamist ta püüdiski korraldada. 10. Maksustamise põhiprintsiibid 1) Majandusteaduse arenedes tõusid esile kaks kõige enam aktsepteeritavat maksustamise printsiipi. 2) Maksustamine vastavalt saadud kasule ehk eksvivalentsuse printsiip. 3) Maksustamine sõltuvalt maksevõimest ehk maksevõimelisuse printsiip 4) Rahandusteoorias kasutatakse kaht ekvivalentsuse kriteeriumit: · Kasuekvivalentsus: maks vastab kasule, mida riigialam saab riigilt · Kuluekvivalentsus: maks vastab teenuste tootmiskuludele, mida riigialam saab teenusena riigilt. Maksevõimelisuse printsiip lähtub maksumaksja võimalustest maksu maksta ega arvesta kasu, mis riigialam võib riigi poolt antavast teenusest saada. Sissetulek-väljaminek-omand. Maksevõime indikaatorid: a) Mida suurem sissetulek, seda suurem maksevõime. b) Mida suurem väljaminek, seda suurem maksevõime.
kaetakse kodanike maksude arvel. Kui suurenevad kodanike nõudmised teenuste hulgale ja kvaliteedile, peavad suurenema ka maksud. Kuluekvivalentsust rakendatakse peamiselt kollektiivsete vajaduste rahuldamisel, kus konkreetset kasusaajat on raske selgitada. Nt politsei kaitseb kõiki kodanikke, õpetaja õpetab kõiki klassi lapsi ühtemoodi jne. Seetõttu peab iga kodanik maksma niipalju makse, et need kulud oleksid kaetud. Kasuekvivalentsus tähendab riigipoolse teenuse konkreetset kasu konkreetsele kodanikule – maksumaksjale. Nt sillamaks (silla korrashoidmiseks). Ekvivalentsuse printsiip võib rakenduda ka mõne teenuse tarbimise piiramiseks (näiteks tubakaaktsiis). MAKSEVÕIMELISUSE printsiip: Lähtub maksumaksja võimalusest maksu maksta. Ei arvesta kasu suurust, mida riigi poolt pakutav avalik teenus konkreetsele maksumaksjale annab.
Ekvivalentsuse printsiip (Benefit principle) lähtub eeldusest, et iga maksumaksja peab osalema kulude katmises nende teenuste eest, mida ta saab avaliku sektori poolt ehk õiglane maksusüsteem sõltub ka avalike kulutuste struktuurist. · Kuluekvivalentsus - rakendatakse peamiselt kollektiivsete vajaduste rahuldamisel, kus konkreetset kasusaajat on raske selgitada (näit. politsei kaitseb kõiki kodanikke, õpetaja õpetab kõiki klassi lapsi ühtemoodi jne) · Kasuekvivalentsus - riigipoolse teenuse konkreetne kasu konkreetsele kodanikule - maksumaksjale (näit. sillamaks - silla korrashoidmiseks) Maksevõimelisuse printsiip (Ability to pay) lähtub maksumaksja võimalusest maksu maksta ega arvesta kasu suurust, mida riigi poolt pakutav avalik teenus konkreetsele maksumaksjale annab. Hea maksusüsteemi tunnused: 1. Maksud peavad olema majanduslikult efektiivsed - st toetama majanduslikku aktiivsust ja ei
vajalikkust ning määrab ka selle kodanike ringi, kes maksukoormat peaksid kandma. Idee järgi peaks maksustamisel lähtuma kasuekvivalentsusest hindamaks, üheltpoolt, milline on maksumaksja kasu riigi poolt maksude eest osutatavatest teenustest ja, teiseltpoolt, tema kasu 22 vähenemine selle tuluosaga seoses, mis läheb maksudeks. Kuna aga kasu on raske, sageli ka võimatu mõõta, siis asendatakse kasuekvivalentsus enamasti kuluekvivalentsusega. Viimane seab vastavusse antud teenuse osutamiseks tehtud kulud, mida tarbib antud konkreetne maksumaksja või elanikkond, ning selle teenuse rahastamisega seotud maksukoormuse. Kasu- või kuluekivalentsus on heaks lähtekohaks maksustamisele sellega seoses, et peetakse üldiselt vastuvõetavaks kasu sidumist selle kasu tekitamiseks vajalike maksudega. Samas pole ainult selle printsiibi järgimisele võimalik maksusüsteemi üles ehitada
ÜLDKASUTATAVAD KAUBAD/TEENUSED: Omadused: kasutamist ei ole võimalik normeerida; kasutamise normeerimine ei ole soovitav. Turu tingimustes: erakulud ja -tulud; konkureeriv tarbimine, teadmine, makse ja tulu samaaegne, tulu tajutav (nähtav), maksja = tulu saaja. Riiklikes tingimustes: välised tulud ja kulud, ühine tarbimine, teadmatus, makse ja tulu eri aegadel, tulu ei ole tajutav, maksja ei = tulu saaja. MAKSUSTAMISE PÕHIPRINTSIIBID: Ekvivalentsuse printsiip: kasuekvivalentsus ja kuluekvivalentsus. Maksevõimelisuse printsiip: horisontaalse õigluse printsiip ja vertikaalse õigluse printsiip. ADAM SMITH: MAKSUDE PÕHINÕUDED (Rahvaste rikkus, 1776): Võrdsus: maks vastavalt varale või turule. Kindlaksmääratus: kui palju, kus, kuidas ja millal tuleb makse tasuda. Maksmise mugavus: maksude kogumine maksjamaksjale sobival ajal ja viisil. Kogumise ökonoomsus (efektiivsus): minimaalsed tehnilised kulud, ametnike arv.
annaabi.ee 
