Kas seksuaalvähemusi tuleb kaitsta? (0)

Kas seksuaalvähemusi tuleb kaitsta?
Inimesed on läbi aegade süstematiseerinud oma elu läbi teatavate vajaduste. Igapäevaselt nendest ei mõelda, kuid need püsivad kõigidel psühholoogiliselt tervetel inimestel alateadvuses.
Ameerika psühholoog A.H. Maslow on kirja pannud inimvajaduste hierarhia ( kolmnurk, mille järgi on võimalik eristada kõiki meie vajadusi).
Ta jagas vajadused kaheks - põhivajadused( füsioloogilised vajadused ja turvalisus) ning kõrvalvajadused( sotsiaalsed vajadused, tunnustus ja eneseteostus).
Füsioloogiliste vajaduste alla kuulub seksuaal -, vee-, toidu- ja unevajadus .
Enamik meist on oma seksuaalvajaduste poolest heteroseksuaalid, mis on peaaegu ainus jätkusuutlik seksuaalorientatsioon. Ometi elavad meie hulgas ka teiste orientatsioonidega inimesed, keda on tunduvas vähemuses( lesbid , zoofiilid, geid jne). Neid nimetatakse seksuaalvähemuseks.
Enamjaolt kaasneb seksuaalvähemusega vägivald , mille põhjustab üldine ühiskondlik surve.
Taunitakse seksuaalvähemuses olevate inimeste mõtlemislaadi ning maailmavaateid. Tõepoolest , piirkonnas kus nende hulk suureneb( eriti geid), väheneb populatsiooni kasv ja tõuseb surrogaatemade hulk.
Seksuaalvähemust soodustab peamiselt meedia, kuna sellega puututakse enim kokku just internetis. Tihtipeale internetilehti lehitsedes võib taaskord lugeda mõnest geiaktivistist, kes avalikkuse ees esitab üleskutse geiaktivismile. Sarnase sisuga teate tõi mõni päev tagasi lugejate ette Jüri Nael , kus nentis, et Eestis elavad geid on liigselt arglikud. Sellest tulenevalt jääb inimestel mulje, et homoseksuaalsus on mingi veider asi, mille taga ei olegi inimesi.
Seksuaallvähemuse tekkimist on laialdaselt uuritud, kuid ühist vastust pole seni saadud.
Osa meist arvavad ,et see tekib inimesel teatava vaimse survestatuse üleelamisel. Paljud zoofiilid on tõdenud, et neile on inimeste poolt haiget tehtud ning nad mõistavad loomi tunduvalt paremini kui inimesi. Samas on Austria psühhiaater Sigmund Freud väitnud , et me kõik tuleme ellu biseksuaalsena, lihtsalt täiskasvanuks saades surume me alla suure osa oma võimalustest.
Antud teemas on suur roll kogu ühiskonnal , kelle eesmärgiks on välja tuua, kuidas seksuualvähemus mõjutab ülejäänud inimesi ning kui ohtlik või ohutu see üldse on. Kindlasti ei saa liigitada seksuaalvähemusi millegi muu kui just nende ühise vähemuse põhjal ühte tervikuks. Võrdväärselt ei saa liigitada ukrainlasi ega soomlasi millegi muu põhjal Eestis elavaks vähemusrahvaks kui ainult nende vähemuse poolest, sest kõik ülejäänu on neil täeiseti erinev. Nagu ütles geiaktivist Reimo Mets oma kunagises intervjuus delfile, pole pedofiilid , nekrofiilid ja zoofiilid on üldse võrreldavad homoseksuaalsete isikutega.
Ta sõnas, et need on täiesti erinevad terminid, mille vahel puudub igasugune seos, täpselt nagu on üksteisega erinevad päike ja kuu. Ta lisas , et homoseksuaalide puhul on tegemist vabatahtliku suhtega, kuid pedofiilid, nekrofiilid ja zoofiilid ei küsi nõusolekut vastaspoole suhtega.
Aastatepikkuse statistika põhjal jaguneb suhtumine seksuaalvähemusse üsna võrdselt ning muutumatult. Seksuaalvähemuse vastased näevad antud valdkonna inimesi vaimselt ebastabiilsetena ning kardavad enese turvalisuse ja heaolu pärast.
Seksuaalvähemuse pooldajad seevastu ei tunne sel teemal ohtu ning peavad neid kõiki samaväärseteks.
Antud juhul on tegemist täielikult suhtumise ja üksteise mõistmisega. Demokraatlik ühiskond näeb ette rahvavabadust ja üksteise omavahelist kaitsmist. Lesbide , zoofiilide geide, nekrofiilide ning paljude teiste seksuaalvähemusse kuulujate puhul tuleb kõigepealt mõista nende rolli ning olemust ühiskonnas. Kas nad on osake suurest tervikust või on nad omaette väike grupp?