Kas kosmosejaamas on kuivkäimla? (0)

Kas kosmosejaamas on kuivkäimla?
Eesti keele seletav sõnaraamat annab kuivkäimla tähenduseks „veevarustuseta klosett“. Kas tõesti on muidu nii kõrgtehnoloogilises asutuses nagu kosmosejaam käibel samasugune kuivkäimla, mida eestlased juba 1660. aastal peldikuks kutsusid?
Esimesed katsetused
Looduse kutsung tabab inimest olenemata sellest, kas ta viibib Maal või 250 kilomeetri kõrgusel kosmosejaamas. Probleemid seoses soolestiku tühjendamisega kosmoses esinesid juba esimestel kosmoselendudel. Alan Shepard, esimene ameeriklane kosmoses, oli valmis sooritama oma 15-minutilist lendu, kui teda ja NASA meeskonda tabas üllatus , milleks keegi valmistunud polnud. Seetõttu pidi esimene ameerika kosmoselendur häda leevendama otse oma hõbedasse kosmoseülikonda. Äpardus tabas ka astronaut Gordon Cooperit 1963. aastal, kui lekkinud uriinikott põhjustas tõsiseid elektroonilisi viperusi, mis terve lennu ohtu seadsid. Oli selge, et pikemateks missioonideks on tarvis vastupidavamaid süsteeme. Seejärel olid kosmonautide kasutuses plastikkotid ning maailmakuulsad kosmoselendurid nagu Buzz Aldrin või Neil Armstrong pidid saama hakkama enda külge liimitavate fekaalkotikestega, mistõttu mikrogravitatsiooni tingimustes võis asi minna üsna aeganõudvaks ja räpaseks. Uriini jaoks olid mõeldud voolikulaadsed seadeldised, mis ülejäägi kindlasse vaakumruumi juhtisid. 1986. aastal ehitatud Nõukogude Liidu kosmosejaamas Mir olevas tualetis juhiti jääk välja, avakosmosesse. Külmunud suurel kiirusel liikuv uriin aga kahjustas suuresti kosmosejaama päikesepaneele, mistõttu ülejääkide välja juhtimine pole kuigi mõistlik tegevus.
Rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) klosetisüsteem
Tänapäevaks on asjalood kosmosetualettides paranenud ja antud protsess pole enam nii aeganõudev ega keeruline. Siiski on selleks vaja astronaute Maa peal eelnevalt treenida. Rahvusvahelise kosmosejaama tualetis on kahe erineva häda jaoks kaks erinevat lahendust . Uriini jaoks on kasutusel pikk otsikuga voolik , mille küljes asuvat lülitit keerates käivitub õhuvool, mis asendab gravitatsiooni ja vett, millega Maal tualetis käies jääkidest vabanetakse. Õhuvool aitab uriinil kindlalt jõuda sihtpunkti, sest vastasel korral võiks vedelik ruumis ringi hõljuma hakata, mis oleks väga tülikas. Igal astronaudil on vooliku otsa kinnitamiseks enda spetsiaalne lehter . Tahkemate jääkide kogumiseks on olemas mahuti, mille süvendisse kinnitatakse kilest kotike . Ka selle puhul kasutatakse õhku imavat ventilaatorit. Siinkohal on väga oluline, et astronaudi asend oleks võimalikult täpne koti suhtes ning ei jätaks avausi, sest vastasel korral ei pruugi tahke jääk jõuda soovitud kohta. Selle jaoks treenitakse astronaute Maal valepotiga, mille põhjas on kaamera, et ekraanilt enda asendit näha ja seda korrigeerida. Peale poti kasutamist tuleb kotike sulgeda ja lükata poti põhja. Tualetis käimise protsessi kirjeldab hästi astronaut Samantha Cristoforetti: https://www.youtube.com/watch?v=C-65mBQ7s_Q

Mis saab jääkidest?
Uriin liigub edasi vee filtreerimissüsteemi, kus see puhastatakse ning sellest saab täiesti kõlblik joogivesi . Tahkete jääkide konteinerit puhastatakse umbes iga 10 päeva tagant ja kõik kotikesed kogutakse kokku koos muu kosmosejaama prahiga ja heidetakse jaamast välja kapselites, mis atmosfääris põlevad.
Kas kosmosejaamas on kuivkäimla?
Kui definitsiooni järgi võtta ehk et „veevarustuseta klosett“, siis jah, kosmosejaamas on kuivkäimla, sest vett ju ei kasutata. Siiski pole see tavaline suvekodu välikäimla , sest jäägid liiguvad eraldi sihtpunktidesse ja nende saatus on pisut teistsugune, seega kosmosejaamas on pigem kõrgtehnoloogiline kuivkäimla.
Kasutasin järgnevaid materjale:
http://www.space.com/22597-space-poop-astronaut-toilet-explained.html
http://science.howstuffworks.com/bathroom-in-space.ht m
https://www.youtube.com/watch?v=C-65mBQ7s_Q