Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas
sega- ja salumetsades mage sõstar ehk taigmari (R. alpinum), niiskemates salumetsades ja kaldavõsastikes kohati must sõstar (R. nigrum), mandril paiguti karvane sõstar (R. spicatum), metsistunult harva punane sõstar ehk hõrakmari (R. Rubrum). Eesti marjakasvatuses on sõstar esikohal, on aretatud palju musta ja punase sõstra sorte (viimase muist sorte on kollaka- või valgeviljalised, nn valged sõstrad). Siin heidame pilgu vaid meie looduses kasvavatele liikidele karvasele ja magedale sõstrale ning enamasti aias kasvatatavale punasele sõstrale, mida käsitleme koos temaga ametlikult üheks liigiks peetava valge sõstraga. Hendrik Relve kirjutab oma teoses ,,Puude juurde" (1998) sõstraid kirjeldades karvase sõstra kohta, et teda aias ei kasvatata, küll aga leidub seda liiki paljudes kohtades segametsades ja puisniitudel. Karvase sõstra lehe alumine pool on tihedalt karvane. Muus osas on liik üsna
Pärimused: Kasvukohast olenevalt võib mänd kasvada hiiglaseks või jääda kääbuseks. Eestlastele on olnud rabamänd sitkuse võrdkujuks. Võrdlus mees kui rabamänd tähendab eriti vintsket, ehkki kogult võib-olla väheldast meest. Võrdlus mees kui mastimänd toob silme ette hiigelkasvulise mehemüraka. Ka muistsetel Vahemeremaadel seostati mändi elujõuga, vitaalsusega, lisaks veel surma ja ülestõusmisega. Vanas-Kreekas pühendati palju vanu mände Paanile, karvasele ja sarvisele loodusjõudude kehastusele, kelle altar seati männipuude juurde. Pinus sylvestris L. harilik mänd Kuulub alamperekonda Diploxylon. Võrsed on paljad, hallikaskollased, hiljem pruunid. Okkad on 4...7 cm pikad, teravatipulised, nõrgalt keerdunud, karedate servadega, sinakasrohelised, väline külg (õhulõheridadest) kumer, sisemine külg lame. Okkad püsivad 3...5 aastat. Pungad piklikmunajad, teravnevad, oranzpruunid, vaigused. Käbid on valminult 3..
metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda. Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda
" Aga Indrek polnud midagi iseäralikku kuulnud. ,,Hundipalu, tema ikka teab, sest temal käivad need lehed ja muud asjad, aga ma'p pole teda juba ammugi näind ja sellepärast ei tea midagi," seletas Pearu edasi. Sellega nende jutt lõppeski seks korraks, sest Indrek ütles ,,head päeva" ja jätkas oma teed. Pearu jäi endisele paigale ,,rehnutti" pidama, jalas ,,venelased", mille sääred alla langenud, seljas kuub, hõlmad lahti ja särgikaelus nööbita, nii et päike paistis karvasele rinnale. Aga Indrek kohtas Pearut veel kord suvel, nimelt vallamajas, kirjutaja juures, kus ,,nuabrimehel" oli tähtsaid õiendusi, nii et pidi rüüpama kirjutaja eluruumides küll naiste ja meeste pudelist, mille tõttu jutukõma aina kõvenes. Ja kui see läks sedavõrt valjuks, et Indrek kuulis seda juba läbi paari seina ja ukse, alles siis tuli Pearu ka Indreku jutule. ,,Tere kua, nuabrimehe äbarik!" hüüdis ta Indrekule kätt sirutades, mille see vastu võttis ja
annaabi.ee 
