(A. Lamartine) *Armastada tähendab imetleda südamega; imetleda tähendab armastada mõistusega.(G. de Sta?l) *Mõistus on nõrgaks vastuseks armastusele. ( M. de Scudéry) *Armastus on kõige tugevam kirgrdest, sest ta vallutab korraga nii pea, südame kui ka keha. (Voltaire) Armastuse meeletuses on rohkem tõelist õnne kui kogu filosoofia tarkuses. (H. Fielding) * Armastus nagu tuligi ei püsi õhutamiseta; ta lakkab olemast, niipea kui lakkab lootmast või kartmast. (La Rochefoucauld) * Armastus tekib äkki, ilma mingisuguste kaalutlusteta, kas temperamendi või nõrkuse ajel. (La Bruyére) * Igal maal on armastus inimsüdame troopikavöönd. (B. de Saint Pierre) * Ainult tegu üksinda tõendab armastuse jõudu. (J. W. Goethe) * Kui armastatakse, siis on süda see, kes otsustab. (J. Joubert) * Armastus on nagu palavik; ta sünnib ning kustub, ilma et tahtel oleks sellega midagi tegemist. (Stendhal) *
meie jaoks on olematu. Nii on ka näiteks teadmistega iga teadmine lähtub mingisugusest printsiibist ja see omakorda printsiibist jne mingit lõplikku printsiipi ei saagi olla. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. · Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me olene harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus. On siiski hetki, kus loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda, vaatamata kõigile harjumustele. · Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega
universumiga põhimõtteliselt samas vahekorras. Kui mõelda aga millegile väga väikesele meie- inimeste mastaabis on see meie jaoks ju sisuliselt olematu, olgugi et reaalselt täiesti olemas. Inimene võrreldes lõpmatusega = olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me oleme harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus. On siiski hetki, kus loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda, vaatamata kõigile harjumustele. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta
(G. de Staël) · Mõistus on nõrgaks vastuseks armastusele. ( M. de Scudéry) · Armastus on kõige tugevam kirgrdest, sest ta vallutab korraga nii pea, südame kui ka keha. (Voltaire) · Armastuse meeletuses on rohkem tõelist õnne kui kogu filosoofia tarkuses. (H. Fielding) · Armastus nagu tuligi ei püsi õhutamiseta; ta lakkab olemast, niipea kui lakkab lootmast või kartmast. (La Rochefoucauld) 13 · Armastus tekib äkki, ilma mingisuguste kaalutlusteta, kas temperamendi või nõrkuse ajel. (La Bruyére) · Igal maal on armastus inimsüdame troopikavöönd. (B. de Saint - Pierre) · Ainult tegu üksinda tõendab armastuse jõudu. (J. W. Goethe) · Kui armastatakse, siis on süda see, kes otsustab. (J. Joubert)
Tema pilgu ees ei leba metssiga, mis väheväärtusliku lihana laualt tagasi saadetakse, ja tema toidulauale ei kuhjata lindude rinnaliha tükke, kuna tervelt valmistatud linde näha on ju tülgastav. Mida halba on sulle juhtunud? Lõunastad nagu haige või õigemini, ometi ükskord nagu terve. (25) Kuid selle kõik, leeme, sooja vee ja muu, mis näib olevat talumatu lõtvadele, rohkem hingelt kui kehalt haigeile hellikuile, kannatame meie kergesti ära, kui ainult oleme lakanud kartmast surma. Lakkame aga siis, kui oleme tundma õppinud hea ja halva piire; siis pole meis enam ei elutüdimust ega surmahirmu. 8 (26) Elutüdimus ei saa hõivata seda, kes vaatleb nii paljusid erinevaid suuri ja jumalikke asju; vihani elu vastu tavatseb viia tegevusetu jõudeolek. Loodust uurival pilgul läbijale ei muutu tõde kunagi vastikuks, vale vaid küllastab.
«Noh, kui ta ei tule, siis jääb ta lihtsalt hiljaks. Ta võis hobuselt kukkuda, sillalt vette langeda või jooksis liiga kiiresti ja sai kopsupõletiku. Ah, mu härrad, kõike võib juhtuda. Elu on väikestest muredest koosnev roosikrants, mida filosoof naerdes silmitseb. Olge filosoofid nagu mina, istume lauda ja joome. Tulevik näib kõige roosilisemana, kui teda vaadelda läbi sambertääni veini.» «Sambertään on tõepoolest oivaline,» vastas d'Artagnan, «aga ma olen väsinud kartmast, kas pudel, mille ma avan. ei tule mileedi keldrist.» «Teiega on tõesti raske,» tähendas Athos. «Ta on ju nii kaunis naine.» «Naine häbimärgiga,» ütles Porthos valjusti naerdes. , Athos võpatas, kuivatas laubalt higi ja tõusis omakorda närvilise liigutusega, mida ta ei suutnud maha suruda. Siiski veeres päike, ja kuigi õhtu lähenes väga aeglaselt, jõudis ta lõpuks siiski kätte. Joogikohad täitusid külastajatest. Athos, kes oli taskusse pistnud oma osa teemandi
annaabi.ee 
