Maastiku eripära- aluspõhja pinnaläheduse tõttu lootaimkattega paetasandike ning suurte põllumaade ja salumetsadega moreentasandikud. Harju lavamaa, mis hõlmab suurema osa Harjumaast ja Rapla maakonnast, on ulatuslik paetasandik rohkete alvaritega, millest suuremad paiknevad Keila ja Kuusalu ümbruses. Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud. Paekalda serva liigestavad klindilahed (Vääna) ja klindineemikud. Paljudes kohtades esineb ulatuslikke karstialasid, milledest suurim ja tuntuim on Kostivere. Harju lavamaale on iseloomulikud soostunud piirkonnad ja karstid – pinnavormid, mis on tekkinud maa-aluste koobaste sisselangemisel. Kuid maa all on alles ka aegade jooksul kujunenud koopaid ning maa-aluseid jõgesid, mis siin-seal pinnale välja jõuavad või siis jälle ära kaovad. Jõgede lang on lavamaal väike, kuid paekaldalt laskudes moodustavad nad jugasid ja
põllumajandustava, mille kohased tootmisvõtted ja tootmisviisid on keskkonnale ohutud. Mõnedes piirkondades on põllumajandusliku tootmise tagajärjel veekogud ja põhjavesi muutunud reostusele tundlikuks. Nendes piirkondades on vee bioloogiliste toitainete sisaldus selline, mis on põhjustanud või võib põhjustada veekogude eutrofeerumise ning põhjavee kõrge nitraadisisalduse, edasise intensiivse tootmise jätkudes. Samuti loetakse tundlikuks neid pae- ja karstialasid, kus põhjavesi on vähe kaitstud. Põllumajanduslikule reostusele tundlike piirkondade kaitseks määratletakse Veeseaduse alusel Eestis nitraaditundlikud alad. Nendel aladel on sõnniku ja mineraalväetiste kasutamine piiratum ning arvesse tuleb võtta erinõudeid, mis on täpsustatud Veeseaduses ning nitraaditundlike alade kaitseeeskirjas. Nitraaditundlikud alad ning nende kaitseeeskirjad kehtestab Veeseaduse alusel Vabariigi Valitsus. Kitsenduste kompenseerimiseks, mis tulenevad
Metsad katavad ligi pool, sood ja soostunud alad aga umbes kolmandikku maakonnast. Ometi ei saa kord sohu või metsa sattunud külaline täielikku ülevaadet siinse looduse mitmekesisusest. Sest kõrgrabas jalutajale jäävad nägemata madalsooalad, Loosalu rabas matkaja jääb ilma Avaste astangu taguse soo müstilisest võlust. Raplamaa asub suures osas paelavamaal. Põhja ja keskosas võib leida viljakaid põlde ja suuri karstialasid, kuid Vigala kandis on pinnaseks tüse viirsavikiht, millesse omal ajal vajusid terved hooned. Märjamaa vallas kasvavad pae peal terves maailmas haruldased haprad lookuusikud, Kaiu ja Rapla vallas asuvad aga Eesti suurimad, Kuimetsa ja Pae karstikoopad. Märjamaa alevi lähistel avaldub üks põnevamaid karstinähtusi. Kevaditi pressib maapind muidu veetutele heinamaadele järvetäied vett, mida on hakatud järtadeks nimetama
Karstialade ja allikate säilitamiseks tuleb nende ümbruses vältida: looduslike allikate ja karstilehtrite ümberkujundamist kaevetöödega; karstilehtrite täitmist; järelemõtlematut veekogude süvendamist või paisutamist; reostunud vee sattumist karstilehtrisse või allikasse; erinevaid põhjaveekihte ühendavate kaevude rajamist. Järelemõtlematu tegevusega võib allika või karstiala rikkuda igaveseks. Karstialasid on rikutud neid kivide ja pinnasega täita püüdes. See on toonud hiljem kaasa üleujutusi asulates ja põllumaadel. Allikate ümbrust on muudetud juba mõisate ajast, kui nendele rajati viinakööke. Sageli paisutati mõisate naabruses allikaid paistiikideks või järvedeks. Suure mõjuga olid sotsialismiperioodi ulatuslikud maaparandustööd, mille tagajärjel paljud looduslikud allikad kuivendati ja põhjavee vool paiknes ümber maaparanduse eesvoolu
Valdavaks on Lahemaa rahvuspargi piires osaliselt mattunud astang, see on reljeefis jälgitav, kuid ei paljandu. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m üle merepinna. Põhja-Eesti klindist lõuna poole jäävad ulatuslikud, kohati väga õhukese pinnakattega paetasandikud - Põhja- ja Kirde-Eesti lavamaad. Seal, kus pinnakate on paksem, levivad lavamaadel moreentasandikud. Paljudes kohtades esineb karstialasid. Jõgede lang on lavamaal väike, kuid paekaldalt laskudes moodustavad nad jugasid ja kärestikke. Palmse külje alt algab juba Kõrvemaa maastikurajoon, kus valitsevad mandrijää sulamisvees kuhjunud liivikud. Liivaalade keskele jääb suuri soostikke, enamasti rabasid. Suurim neist on Laukasoo Loobu jõe paremal kaldal. Lahemaa rahvuspargi veeala hõlmab Soome laht. Laht on madal, ent väga vahelduva
Oosid ulatuvad kuni 100 m kõrguseni, nõlvad on järsud, kohati kuni 40 kraadi. Poole kaitseala pindalast moodustavad sood, peamiselt rabad. Neist suurimad on Koitjärve raba, Kõnnu Suurso ja Võhma raba. Metsadest domineerivad okasmetsad. Omapärane on inimtekkeline (sõjaväe tegevus) Jussi lagedik. Alale jääb üle 30 järve, nende hulgas ka Põhja-Eesti sügavaim Metstoa Umerikjärv (14m). Albu ja Ambla vallas on põllumaadel näha huvitavaid, langatustest lainjaiks muutunud karstialasid. Mitmed siinsed pinnavormid on esitatud (või soovitatud kanda) Eesti ürglooduse raamatusse. Kaitsealal on rohkesti oose ja sandureid, samuti kaks mõhnastikku. Aegviidu ümbruses leidub mitmeid järvi, neist tuntumad on Aegviidu Nelijärved. Kaitseala ulatuslikud soo- ja metsaalad pakuvad turvalist elupaika inimpelglikele loomadele sealhulgas kaljukotkastele. Kõrvemaa on tihedalt seotud ka A. H. Tammsaare elu ja tegevusega.
annaabi.ee 
