Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas, kus ta oli oma pere kuues laps.Elamis tingimused ei soodustanud talle head füüsilist arengut. . See vastu leidis Juhan Liiv kodu kandi loodusest omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik ei olnud mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-dus käigust. 10-aastasena lugemise vanematelt ja vendadelt selgeks õppinud,
kõhnusega, sellepärast ei olnud ta eriti sportlik ja teda narriti teiste koolikaaslaste poolt. Sellele aitas kaasa ka see, et Liiv oli pärit vaesest perest ja ta kandis kulunud rõivaid ja pastlaid. Kuna ta ei olnud seltskonnas väga populaarne otsis ta lohutust loodusest, mida ta sai poisina karjas käies. See arendas tema armastust koduümbruse maastiku vastu. Oma karjaaega meenutab kirjanik veel 1891. aastal järgmistes tundelistes lausetes: ,,Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trötsisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Ta otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
Loodus - üks osa kirjaniku elust ja loomingust Lapsepõlves armastas Juhan Liiv üksildust. Kirjanik hoidis eemale teistest lastest ja eelistas veeta aega looduses. Väga armastas ta oma karjapõlve, mida hiljem meenutab tundeküllaste lausetega :" Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikedel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg!" Juhan liiv pühendas luulele oma teostes väga suure osa. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõiki pisiasju. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari- duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman-dama
Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust
Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari- duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman-
annaabi.ee 
