senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud (redutseeritud) mõisad. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati ja seekord lõplikult 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Peeter I andis Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades nad pealegi teenistuskohustusest. Baltisakslased, aga leidsid rakendust Vene
Sõda kestis nii kaua vaid tänud teistele suurriikidele- Türgi,Inglismaa ja Prantsusmaale. Eesti ja Liivimaa vallutamine Venemaa poolt. Venemaa kasutas ära poltaava lahingu võittu ,et vallutada Eesti-Liivimaa täielikult.1709 ilmusid juba uuesti vene väed,vastupanu osutas katkuepideemia mis oli levinud Baltikumi.Katk oli nõudnud ¾ tallinna elanikest.Tallinna ja Eestimaa rüütelkonnad alistsusid Vene vägedele 29.september 1710.Peeter I pidas lubatus kinni ja kinnitas 1710 kapitulatsioonides lubatud privileegid.Asjaajamis ja kohtukeelena jäi kehtima saksa keel;ja aadel ja linnad säilitasid omavalitsuse;valitsevaks jäi luteri usk ;juba sõja ajal viidi läbi riigimõisade restitutsioon. 1718 suri Karl XII ühe Norra kindluse piiramisel 1721 kirjutati alla Uusikaupunki rahulepingule,millega tagastati Rootsile Soome;Eesti -ja Liivima loovutamise eest sai Rootsi miljonit riigitaalrit kompensatsiooni ning õiuse siit igal aastal suurem kogus vilja tollivabalt välja vedada
mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Rootsi riigi poolt enne Põhjasõda läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel oli kasutanud osavalt ära Vene riik. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi
kuid juriidiliselt alles 1721.a Uusikaupunki rahulepinguga (Rootsi ja Venemaa vahel) (põhjuseks oli Venemaa soov olla suurriik ning saada väljapääs Läänemerele, et lüüa kaas Euroopa suurpoliitikas ja maailmakaubanduses) Peeter I lubas kinnitada kõik aadli, kiriku ja linnade vanad eesõigused, ka need, mida Rootsi kuningavõim enam ei tunnustanud; 1710.a ta kinnitas kapitulatsioonides lubatud privileegid Erinevus 18. ja 19. sajandi vahel 18.sajand 19.sajand aadlike sajand talupoegade sajand Balti erikord ja selle pikendamine sajandi lõpus enam ei pikendatud pärisorjus pärisorjuse kaotamine Balti erikord (1721-1917) 1721-1917 (v.a 1783-1796, siis oli asehalduskord)
1707--1756) kuulus ilmselt Saksamaal sündinud ja 17.--18. sajandi vahetusel Pärnus tegutsenud raehärrade suguvõssa. Partikkel ,,von" näib osutavat tema aadliseisusele, aga see pole päris kindel. 1729. aastal sai temast Pärnu kodanik, hiljem oli ametis raehärrana, olles ühtlasi ka mõisaomanik. Peale Voltveti ja Kärsu omandas ta 1742. aastal Vahenurme ja 1747. aastal ka Roodi, viimase pidi ta aga loovutama. Raehärradest mõisnikke võis kohata juba Rootsi ajal. 1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt
Pärast Poltaava lahingut oli Venemaa pakkunud Rootsile rahu. Kui Karl XII oleks tulnud vastu ja kirjutanud rahulepingule alla, oleks meie ala olnud Rootsi käes (v.a Narva linn). 7 1710. aastal sõlmitud kapitulatsioonilepingud Ühed lepingud sõlmiti garnisonidega (alistumislepingud), mille alused lubati rootslaste sõjaväeosadel koos peredega lahkuda (varustus tuli siia jätta). Esikohal kapitulatsioonides on Augsburgi usutunnistusel põhineva evangeelse luteri usu püsimajäämine siinsetes provintsides. Küll aga soovis vene võim, et apostellik õigeusk võiks siin maal levida, et ka vene kiriku tööle ei tehtaks takistust. Senise kohtukorra säilimine kohtunikud pidid olema sakslased, menetlus pidi toimuma vanal alusel. Siinsete provintside kõrgemate kohtuinstantside otsused oleksid lõplikud (Venemaale edasi kaevata poleks pidanud saama, tegelikult siiski said).
annaabi.ee 
