Kõik kuulsate kunstnike maalid on sinu ees ja sa saad neid uurida ja avastada. Näiteks ühes saalis lamab õnnetu, kahvatu neiu kus arstid ruttavad tema juurde. Mis seal täpsemalt juhtus, ei tea, ehk on see mingine vana maalikunst. Maorid tungisid 8 sajandi algul ibeeria poolsaarele. Aastal 852 rajasid kastiiliasse asula nimega mairit, millest 1202 sai madriidi linn. Katoliiklikud monarhid Isabella ja Fernando tõrjusid maorid välja granaadast, nende viimasest kantsist ambrhambast. Abielu kaudu asusid hispaania troonile Hapspurgid, neile järgnesid prantsusmaa furboonid. Felipe 5 oli esimene Furboonide soost kuningas hispaanias aastatel 1700-1724, ja sellest peale, nagu kirjutatud, liikus hispaania Furpoonide orbiidil kaitstuna edasi. Felipe 5 proovis muuta madriidi nii prantsaslikuks kui võimalik. Kuningliku pallee rajamisel oli eeskujuks Fersail. Felipe 3 ajal sattus madriid õitse puhangule. Linna keskus paisus siis
aru, et eduks majanduses on võimalikult suur avatus ning innovatsioon. Vaadates tänapäeval kommunistliku Hiinat võib julgelt väita, otsus avada Hiina välisinvestoritele oli hea valik. Praeguses maailmas on Hiina oma majandusvõimsus suuruselt ainult väiksem Ameerika Ühendriikide omast (prognooside kohaselt on varsti seda hoopis Ameerika Ühendriigid ning Hiinast saab maailma esimene majandus). Innovatsiooni poolt saab hea näitena rääkida Euroopa riikidest, kui selle võimu kantsist. Loomulikult on USA-l ja teistel Aasia, Aafrika, Lõuna-Ameerika riikidel ka innovatsioon olemas. Küll aga paistab praegu olevat nii, et kuna töötlev tööstus on iseenesest juba Euroopa riikides (eelkõige Lääne-Euroopa riikides) kallis, siis just see ala, mis tugevdab ning suurendab majandust Euroopa riikides on innovatsioon. Euroopa riikide valitsused ja maailma suurfirmad nii Euroopast, kui ka kaugemalt investeerivad suuri summasid ülikoolidesse, haridusse,
Kõigepealt ei saa mainekasse erakooli, vaid käib harilikus riiklikus koolis, ja ta peab õppima elus rahaga ringi käima. Väikelinn, kus elavad, on väga päikeseline. Koht, mis tingiks vabadust ja mere peal hulkumist, mitte karmi korda ja koolivormi. Nõnda siis nad arutavad ka, mismoodi nad sellest kodulinnast kunagi põgenevad ja neist saavad kuulsad mehed. Oma kodulinna kujutab Zola mitmetes hilisemates novellides kui väikekodanlase ja sallimatuse kindlust ja kantsist. 18- aastaselt sõidab kodulinnast Pariisi. Kui tahab teha ülikooli sissesaamiseks vajalikke eksameid, siis saab kõikides ainetes positiivse tulemuse välja arvatud kirjanduse, sest üks õpetaja hindab seda nulliga. Eksameid ümber ka ei tee. Hakkab tööle kaubalaos, see omamoodi hea elukool. Elab üsna sandisti, pandimajas käib tihedamini kui restoranis, aga õpib tundma seda töötavat Pariisi. Tal on väga visa iseloom. Seniks, kuni katsetas kirjandusega, ema keeldus toetamast
kujundasid uut dogmaatikat. Võrreldes Läänega säilis siin kõrgetasemeline juriidiline mõte. Eriline roll oli Beiruti õiguskoolil, kus juba vähemalt 3. Saj. toimus õppetöö. 5. Saj. oli koolil kindel 5-aastane õppekava, mille raames õpiti tundma klassikalist kirjandust ja keiserlikku seadusandlust. Õiguskool kandis endas Augustuse rajatud sõjaveteranidest koosneva koloonia vaimsust, olles üks osa rooma meele kantsist orientaalse ja helleenilise ümbruses. Konstantinoopoli õiguskool rajati 5. saj, võrreldes Beirutiga oli siinne ümbrus tunduvalt rohkem helleniseerunud. Väidetavalt oli ka Aleksandrias kuni Justinianuse ajani eksisteerinud oma õiguskool, mille Justinianus oma õigusreformi käigus sulges. Nendest koolidest on meieni jõudnud kommentaare. Bütsantsi juristid püüdsid selgitada õigustermineid ja definitsioone. Näit. Kyrillos Vanema töö "Definitsioonidest." Allikad
Paul Cezanne, kustnik. Hästi karmi korraga kroonukolledz. Väikelinn, kus elavad, on väga päikeseline. Koht, mis tingiks vabadust ja mere peal hulkumist, mitte karmi korda ja koolivormi. Nõnda siis nad arutavad ka, mismoodi nad sellest kodulinnast kunagi põgenevad ja neist saavad kuulsad mehed. Jagavad oma rollidki ära, Zolast pidi saama kunstik ja Cezannest teadlane. Oma kodulinna kujutab Zola mitmetes hilisemates novellides kui väikekodanlase ja sallimatuse kindlust ja kantsist. 18-aastaselt sõidab kodulinnast Pariisi ja tahab saavutada kõige kõrgema tasandi. Kui tahab teha ülikooli sissesaamiseks vajalikke eksameid, siis saab kõikides ainetes positiivse tulemuse välja arvatud kirjanduse, sest üks õpetaja hindab seda nulliga. Eksameid ümber ka ei tee. Hakkab tööle kaubalaos, see omamoodi hea elukool. Satub väikeametnike keskele, tunneb Pariisi väikest inimest, kellest kirjutas Dostojevski. Elab üsna
kukkus äisti, otsekui vägust tabatud, tagumistele jalgadele tõsva hobuse seljast maha. Kõe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõtis lanenud rü utli pea ües. Mönikhusen elas veel, aga ta ei saanud sõa rä akida, vaid ajas verist vahtu suust väja. Püsikuul oli täle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks vene sõameest ja käkis haavatud rü utli kantsi üema vüst Priemka telki käda. Kui Gabriel sealt tagasi tuli ja uuesti lahingusse tõtas, oli suurem jagu saksu ja rootslasi juba kantsist väja aetud ja linna poole põenemas. Viimsed, kes kantsist taganesid, olid Ivo Schen-kenberg ja neli, viis meest tema salgast. Ivo võtles vahvasti, ta mõ ok tilkus verest, ta taganes alles siis, kui mäkas, et viimne võdulootus kadunud oli ja kuuvalgel püsikuulid sagedamini ta pea über vihisema hakkasid. Venelastest, kes põenejaid taga ajasid, kaugelt mö oda kihutades, tõtas ta üe valendava lagendiku omadele jäele. «Pea kinni, Ivo
annaabi.ee 
