toimuvates muutustes ajast, pidevast-teiseks-saamisest, siiski puutumatuks midagi, mis ise teiseks ei saa, midagi, mis muutub vaid niivõrd, kui tema omadused ja seisundid vahelduvad. Aristoteles nimetas seda oleva struktuuri “olemuseks” – ousia`ks (ladina keeles substantia) – ning interpreteeris seda oleva esinemisvormi selle ajaliste seisundite ajatu “algupärana” (arche). Uusaegne mõtlemine Descartes`ist kuni Kantini mõistab algu- pärasust samamoodi. Descartes rajas uusaegse filosoofia sellega, et ta käsitles mõtlemist ennast subiectum`i, hypokeimenon`ina (neid mõisteid küll kasutamata). Mõtlemise ajalised seisundid on tema käsitluse kohaselt siis ettekujutused (ideae). Uusaegsele aru- saamale vastavalt omame me asju ja nende seisundeid üksnes ettekujutuste kaudu mõtlemise jaoks. Seega mõistetakse mõtlemist nüüd enda ajaliste seisundite ajatu algu-
*Linnastumine - Inimene on sündinud selleks, et elada tsiviliseeritud ja kultiveeritud elu. Linn on selleks lavaks, kus seda saab teoks teha. *Aristotelese autoriteedi mittetunnustamine - Aristotelese filosoofiast tuleb loobuda mitte ainult selle pärast, et see on vale (mida ta kindlasti on), vaid eelkõige sellepärast, et ta ei tee inimest paremaks ja õnnelikumaks. *Optimism - See optimism põhineb usul, et maailm areneb ja progresseerub. Sisuliselt kuni Kantini (18 saj II pool) püsis valdav arusaamine kunstist antiigis etteantud silmaringi piirides. Praktiliselt kunsti just ei taunitud, kuid mõtestatult väärtustada ka ei osatud. *Distsipliini ristiisa Baumgarteni ( 18 saj I pool ) ideed ei olnud sisuliselt uudsed/murrangulised. Siiski laiendas arusaama, et kunst on pelk etteantud vormide (ilu) jäljendamine. Arutlema hakati laiema tähendusega mõistete üle ( loovus, maitse, kujutlusvõime, fantaasia), mis polnud enam nii rangelt tõega seotud.
*Linnastumine - Inimene on sündinud selleks, et elada tsiviliseeritud ja kultiveeritud elu. Linn on selleks lavaks, kus seda saab teoks teha. *Aristotelese autoriteedi mittetunnustamine - Aristotelese filosoofiast tuleb loobuda mitte ainult selle pärast, et see on vale (mida ta kindlasti on), vaid eelkõige sellepärast, et ta ei tee inimest paremaks ja õnnelikumaks. *Optimism - See optimism põhineb usul, et maailm areneb ja progresseerub. Sisuliselt kuni Kantini (18 saj II pool) püsis valdav arusaamine kunstist antiigis etteantud silmaringi piirides. Praktiliselt kunsti just ei taunitud, kuid mõtestatult väärtustada ka ei osatud. *Distsipliini ristiisa Baumgarteni ( 18 saj I pool ) ideed ei olnud sisuliselt uudsed/murrangulised. Siiski laiendas arusaama, et kunst on pelk etteantud vormide (ilu) jäljendamine. Arutlema hakati laiema tähendusega mõistete üle ( loovus, maitse, kujutlusvõime, fantaasia), mis polnud enam nii rangelt tõega seotud.
teooriad samal ajal ka filigraanset psühholoogilist läbinägelikkust. Pareto ei rahuldunud ühiskonna tõukemehhanismide kirjeldamisel Benthami poolt kirjeldatud ja senini valdava ,,utilitaarsuse" kontseptsiooniga, mis nägi kõiges püüdu heaolu poole. Ta mõistis, et inimesed ei lähtu majanduslike otsuste langetamisel mitte oma ratsionaalsest heaolust, vaid sellest, mis on nende jaoks ihaldusväärne. Tema seeneniite pidi Schopenhaueri ja Kantini tagasiulatuv väide, et eelistuste alusmüüril rajaneb kogu ökonoomilise käitumise mudel, sai tänapäevase mikroökonoomika nurgakiviks ja lõhkus majandusteaduse ja utilitarismi vahelise vankumatu liidu. Oma teoses ,,Trattato di sociologia generale" (1916) pakkus ta välja ka uue paradigma, mis on tuntuks saanud Pareto Optimaalsuse nime all ja mis püstitab hüpoteesi maksimaalselt rahuldatud ühiskonnast. Pareto Optimaalsus kujutab olukorda, kus ühegi osapoole soove ei
Platon eritas eetikat (õpetus õigest käitumisest), loogikat (õpetust mõtlemise seaduspärasustest) ja esteetikat (õpetus tajumisest). Tema õpilane Aristoteles nägi filosoofias midagi enamat kui õpetaja ning eristas metafüüsikat (õpetus loomuliku teadmise taga seisvatest üldistest tegelikkuse seadustest), natuurfilosoofiat (selle alusel on tekkinud loodusteadused), retoorikat (õpetus argumenteerimisest), riigifilosoofiat. Uue aja filosoofilises mõistmises (kuni Kantini) kujutab filosoofia endas metafüüsikat või ontoloogiat (õpetus olemisest), loogikat, eetikat, esteetikat, tunnetusteooriat. Üksikteaduste eraldumine filosoofiast toimus loodusteaduste puhul 17. ja 18 saj, teiste teadusvaldkondade puhul veidi hiljem. Õiguse ja riigi filosoofia olid algselt üldise filosoofia klassikalisteks ainevaldkondadeks. 19. saj kaotasid nad sellise rolli ja sellest alates tegelevad õiguse ja riigi
varjust on välja tulnud juba surnud või väga vanad mõtlejad nagu Ricoeur, Levinas, Jankélévitch, ? samuti on teaduse keskmesse tõusmas nooremapoolsed mõtlejad moraali filosoofid, keda veel tosin aastat tagasi ei võetud tõsiselt : tegemist on avaldatud juhistega heaks ja õnnelikuks 54 eluks Jumalavabal ajastul, mis ammutab oma ainest väga mitmekesiset pärandist (Konfutsiusest Kantini) Need on sellised autorid nagu André Comte Sponville, Luc Ferry, Alain Renaut. Nemad on kirjutanud poleemilisi isatapu tekste: ? Esimene ja olulisem neist L. Ferry´ ja A. Renaut´ 1968. aasta mõtteviis (1985), mis põrmustab kantiaanlikult aluselt eelmise põlvkonna ( Foucoult´st Derridani) ? ? L. Ferry´ Inimene Jumal ehk Elu mõte (1996) ? A. Comte Sponville Väike traktaat suurtest voorustest (1996) ? A. Comte Sponville ja L
annaabi.ee 
