Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda. Toitumine Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad taimehaigust "jahukaste" põhjustavaid seeni. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Suurbritannias kasvatatakse lepatriinusid aedade kaitsmiseks lehetäide eest. Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Näiteks
värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud. ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid.
Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda.Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb
Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Huvitavat Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Vangistuses jälgitud lepatriinu sõi enne täiskasvanuks saamist ära 90 täiskasvanud isendit ja 3000 teiste putukate vastset. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp lepatriinu võib olla punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Suurima lepatriinu pikkus küündib ühe sentimeetrini. Kõik lepatriinu liigid on kujult ühesugused.
katseloomad. Tundlad ja käpad on lühikesed. Käpad on 4-lülilised, kuid näivad 3-lülilistena, sest 3. lüli on väga väike ja märkamatu. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust. Lepatriinu esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad ärrituse korral vastiku lõhna ja maitsega oranžikathemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Pärast seda jätab röövloom lepatriinu tavaliselt rahule. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda . Väike seitse-täpp lepatriinu lehepeal vaatlemas Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Lepatriinu munade arv sõltub ilmast ja toidurohkusest. Mida rohkem leidub toitu, seda viljakamad on emased. Keskmiselt
1.2 Hoiatusvärvuja Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Kui need abinõud ei päästa ärasöömisest, üritab lepatriinu (nagu enamik putukaid) vaenlase ees surnut teeselda. Või siis lihtsalt minema joosta. Tihti arvatakse, et lepatriinu täppide arv näitab loomakese vanust. Tegelikult pole see nii. Täppide arv võib aidata liiki määrata, kuid vananedes neid juurde ei tule. 1.3 Lastetuba Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana. Kevadel virgunud triinud täidavad kõhtu esmalt nektariga, lehetäisid hakkavad nad sööma siis,
Siia sugukonda kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis, maipõrnikas Melolontha melolontha. Sugukond villimardiklased Meloidae. Keskmised kuni suured (8-30 mm), omapärase välimusega lühikeste kattetiibadega sinised või mustad, loiult liikuvad, peamiselt maikuus esinevad mardikad. Emased pikemad ja suuremad kui isased. Lõunapoolsetel aladel ka palju teistsuguse kujuga liike. Taimtoidulised. Mardikate veri on mürgine ja tekitab nahale sattudes ville. Nende veres sisaldub aine kantaridiin, mis väikestes kogustes on raviva toimega, 0,03 g seda ainet on inimesele surmav. Areng toimub hüpermetamorfoosi teel. Vastased elavad mesilaste parasiitidena. Eestis levinuim liik on sinine villimardikas Meloe violaceus. Sugukond siklased Cerambycidae Suured või keskmise suurusega, saleda kehaga, pikkade jalgade ja tundlatega sageli värvikirevad mardikad. Mardikad toituvad õietolmust, väljavoolavast puumahlast või ei toitu üldse
annaabi.ee 
