Inimesed on indiviidid. Samamoodi on kunsti ja inimese vaheline suhe individuaalne. Loomine võib kohati olla väga isiklik protsess, sellepärast saab rääkida vaid üldiselt inimkonnast ja üldistest näidetest ning põhjustest. Usun, et inimesel on puhas loomise vajadus juba inimkonna algusest saati. Aga miks tekib inimesel see vajadus? „Kunstnik profiteerib kõigelt, millega ta satub vahetusse kokkupuutesse, võttes vajaliku nii oma õnnestu kui kannatusist.“ ütleb kirjanik Artur Alliksaar. Loogiline on, et ümbritsev keskkond mõjutab inimest paratamatult. Kunstnik, soovides luua midagi oma, peab kasutama ennast ümbritsevat teadlikult rohkem. Kirjanik, kes istub laua taha, et välja mõelda suuri mõtteid või lugu, võib küll pakkuda lugejale head meelelahutust, kuid kui see lugu ei põhine mitte millelgi ega tule tema enda seest, ei jäta ta mingit jälge lugejasse ega ühiskonda. Heaks näiteks
kuid ta pidi töötama, et jõuda valmis tähtajaks kirjastajaile lubatud töödega ja et pääseda võlavanglast, millega teda ähvardasid võlausaldajad. Siin tuli tal hoolitseda ka joomarist venna Nikilai eest, samuti Mihhaili perekonna eest. Arstid keelasid tal aga töötamise. Sõprade nõuandel palkas ta enesele stenografisti, neiu Anna Slitkini. Kellega ta naitus varsti. Naine oli temast 25 aastat noorem, meeldiv, elav, vaimukas ja hästi kasvatatud, ta sai aru oma mehe kannatusist ning oli sellele tõsiseks toeks, võib õelda, et ta päästis Dostojevski (A.Meissaar 1935:12). Dostojevski seisukord paranes, ta võis töötada ja hoolitseda oma perekonna eest, mis ka pea suurenes. Tal oli 4 last, kelledest kaks surid õige noorelt. Sellest ajastust on pärit romaanid ,,Idioot", ,,Igavene mees", ,,Paharetid", ,,Kirjaniku päevik" (A.Meissaar 1935:12). Dostojevski kuulsus üha tõusis, ta vabanes ka lõplikult rahamuredest. 1880.a. juunis pidas ta
Mingu need sõtta, kes üleloomulikult suur. Ta nägi teda sõitvat sammu läbi ääretute väesalkade kui muistse seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning sõjapealiku. Siis nägi ta teda käe sirutavat, ning lee-gionid liikusid ta märgi järgi kui rääkisid õudseist kannatusist. merelained. Ja siis astus ta võitjana võõrastesse linnadesse, mis olid kui päikeses Maret kuulas seda kõike hirmust vabiseva süda-mega. säravad kristallmetsad. Ta ei mõistnud pooli asju, mida räägiti, ega saanud aru sõja keerdkäikudest. Kõik Ikka suurem ja suurem näis poeg Maretile, otsekui oleks ta kõik sõja-aastad peitus talle julma möllu.
Füüsika vabastab inimese hirmust surma ees. Surm pole probleem, sest surmaga ei puutu me kunagi kokku. Kus oleme meie, seal pole veel surm, kus on surm, seal pole enam meid. Õige arusaam asjadest vabastab meid ka hirmust jumalate kättemaksu ees. Ka hauatagust elu ei tasu karta, sest hing kui aatomite kooslus on surelik. Eetika. Erinevalt jumalatest on inimlik õnn suhteline ja ebakindel. Et olla õnnelik, tuleb teada, mille poole püüelda ja millest hoiduda. Elav püüab hoiduda kannatusist ja saavutada naudinguid, mis pole kehalised naudingud, vaid kehaliste kannatuste puudumine ning hingerahu. Küsimus on selles, kuidas saavutada maksimaalseid naudinguid. Naudingute vahel on vahe. Mõnikord tasub mõnest loobuda, kui sellele järgneb kannatus; vahel tasub kannatada valu, et suuremat naudingut tunda. Maailmas toimuvat tuleb hinnata naudingu seisukohast; hea on see, mis naudingut soodustab, halb see, mis takistab. Hingekannatused on halvemad,
Sovremennik suleti 1866. Nekrassov võttis endale uue ajakirja Otetsestvennõje Zapiski. N ei olnud narodnik, kuid rev demokraadina oli see ainus rahvakiht, millele toetuda. Nekrassov suri 1878. aastal. Talle saadeti meeletult poolehoiuavaldusi ja tänulikke kirju. Nekrassov andis hävitava hoobi puhta kunsti positsioonidele. Tema luule kirjeldab kõiki rahvakihte: aadlikest kõneleb ta viha, ametnikest iroonia, rahakodanlusest põlgusega, kuid rahva elust kirjutab ta soojalt, nende kannatusist kirglikult valusalt ning pidulikult lihtsast tööinimesest. Talunaisele elab Nekrassov nii haaravalt kaasa, kui seda pole keegi kunagi enne teinud. Tema luules on kahetsusemotiive, et ta ei saanud oma rahvast paremini aidata. Nekrassovi töödest on esikohal poeem ,,Kellel on Venemaal hea elada?", mis on Vm rahvakihtide entsüklopeediaks. Ta leiab, et hea on elada sellel, kes oma elu pühendab võitlusele rahva vabaduse ja õnne eest.
Ilmus rida demokraatliku põihoiakuga Eesti ajalugu käitlevaid raamatuid ja kirjutisi ka teistelt autoritelt, süenes huvi kroonikaliste algmaterjalide vastu. Rahvusliku liikumise demokraatliku suuna esindajate pö ordumine feodalismivastases võtluses, ajaloo poole on täesti mõstetav. Seni ilma ajaloota ja ajaloolise teadlikkuseta talupojarahvas sai nü ud kuulda oma kaugemast minevikust, esivanemate kangelaslikust võtlusest rö ovvallutajate üevõmu vastu, aastasadu kestnud kannatusist ja rõujate julmast omavolist, mis mõevõra muutunud vormides veelgi edasi kestis. Pö ordumine rahva vabadusvõtluse temaatika juurde ajaloos ei olnud niisiis mingi põenemine kaasajast minevikku, vaid pü ue leida ajaloolistest südmustest tuge kaasaegsele sotsiaalsele võtlusele. (Teataval mä aral mõusid selleks ilmselt kaasa ka tsen- 441 suuriolud, mis tegid võmatuks otsese üiskonnakriitika, rä akimata üeskutsetest rõujate ikke murdmiseks
annaabi.ee 
