armastuse kuuldele, kartes uusi saatuse lööke. Armastus pole lihtsalt ilus sõna. Armastus see on suur töö: igapäevane, püsine, mõnikord isegi liiga raske. Armastades inimest, sa pead hoolitsema tema eest, pead alati olema tema kõrval vajalikul hetkel. Mitte niisama armastastud abielludes vannuvad, et on koos ,, nii haiguses kui tervises, nii kurbuses kui rõõmus". Ilma vastastikuse austuseta, ilma kannatuseta üksteise vastu isegi kõige kirglikum armastus ei suuda kesta kauaid aastaid. Töö iseenda üle see on kõige raskem armastuses.Aga siin on ka tähtis mitte üle liialdada : ei tasu alandada ja lörnitada inimese ees. Tõelise armastuse jaoks ei ole vaja selliseid ohverdusi. Armastus- see on terve elu, väike maailm, mida inimene jagab oma armastatuga. Elu on antud vaid ühe korra ja sellega mängida ei tasu, ta on väga habras. Küsimus on juba teises asjas, kas on inimene valmis riskima
moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid. Selle arusaama lühim väljendus on loosung Suurim õnn suurimale hulgale! Bentham väitis, et maailmas tuleb inimestel tunda valu ja mõnu, valu on nende jaoks paha ja mõnu hea. Kõik inimesed, Benthami järgi, püüavad rahuldada isiklikke soove. Õnn seisneb lõbus, vaid ilma kannatuseta. See tähendab, et õnn on puhas, kauakestev ja pidev lõbu. Õige inimese toiming suurendab lõbu, aga väär toiming vähendab. Bentham väitis, et kõik inimesed arvestavad ühtemoodi õnne määratlust. Kuna see lause tundus liiga segane, otsustas Bentham seda ka matemaatiliselt näidata. Iga konkreetne kogemus oli mõõdetav nelja faktoriga: 1. sagedus, 2. kestvus, 3. juhuslikkus 4. lähedus.
selle asja korda teinud. Palun andeks oma kehalt, et ma talle oma oskamatusega mõelda nii palju haiget olen teinud. Kui tuli kahtlus, siis ütles vaim, et kahtlus on hirm uskuda iseennast ja see stress ootab samuti vabanemist. Iga mõte, mis tuleb, on minu vaimu poolt saadetud, et õpetada minu mõistust. Iga negatiivne mõte tuleb mind õpetama risti vastupidise saamist. Kui ma ta teadvustan ja vabastan, siis samasugust kannatust mulle ei tule. Ma olen ilma kannatuseta, aruka inimese kombel, targemaks saanud. Iga mõte on mõtlemist ja järelduse tegemist väärt. Iga mõte on korduvat mõtlemist ja korduvat järelduse tegemist väärt. Ütlete, et see on vaid hetkenägemus, millest on vähe käsu? Kes oma mõtteid kuulama ja nende järgi oma elu parandama hakkab, sellele annab vaim võimaluse üha edasi minna. Pisiasjade parandamine läheb märkamatult üle suurte asjade muutmisele. Kes minevikku parandab, selle olevik paraneb. Kes olevikku parandab,
kannatusteks ette valmistatud, ei ole neist ka suuremat tolku. Aga teises mõttes vaidleksin natuke vastu väitele, et kreekalikkus on otseselt õnnele suunatud. Pigem tuli mulle pähe nietzschelik tragöödiakäsitlus, et inimene on võimeline silmitsi seisma saatuse või nende kannatustega, mida saatus pakub ja taluma sedagi, et saatus temast üle sõidab. Nikolai Baturin: Piiblis öeldakse: Jumal andis neile kannatused, aga andis ka õlad, et neid kannatusi – raskusi – kanda. Kannatuseta inimene on loom. Epp Annus: Küsimus on lihtsalt rõhuasetustes: kreeka filosoofias on eesmärk hüve, õnne saavutamine. Baturini romaanist jääb pigem kõlama kannatus kui esimene kategooria. Sama kuulaja: Minu meelest just kannatuse kaudu – mõtlen psühholoogilist või psüühilist poolt – tunnetame teisi inimesi, mõistame neid ja elu palju sügavamini, kui ainult kerget elu elades.
Selline mõte lubab meild (mitte nagu liberalism ja postmodernism) teha vahet sellel, mida inimesed tahavad ja mida neil tegelikult vaja on. Marcuse küsib, miks me peaksime kapitalistlikule ekspluateerimisele alluma? Ja vastab: Sest kui me tahaks vähem kaupu, siis kapitalism laguneb Reaalsusprintsiip: iga ühiskond vajab oma ülevahoidmiseks tööd, mis on eri ühiskondades erineval ajal erinev. Naudinguprintsiip: inimeste vajadusi ei saa rahuldada ilma piiranguta/kannatuseta (restraint), inimesed peavad ,,osalema vähem või rohkem valulikes suhetes ja ettevõtmistes, et oma vajadusi rahuldamiseks toota vahendeid ehk töötama" (Marcuse Eros ja Tsiviliatsioon 1955). Ehk siis alati ollakse teatud määral valmis alluma. Kuid on kahte sorti allutatust: ,,vajalik allutatus" ja ,,ülejäägi allutamine" (surplus repression) - ehk siis allasurumine sotsiaalse domineerimise pärast, mitte ühiskonna taastootmise pärast. Seda toodab
mida inimesed tahavad ja mida neil tegelikult vaja on. Kuidas sotsioloogid küll seda teada võivad, kui keegi teine (ja inimesed ise) seda ei tea? Marcuse küsib, miks me peaksime kapitalistlikule ekspluateerimisele alluma? Ja vastab: Sest kui me tahaks vähem kaupu, siis kapitalism laguneb Reaalsusprintsiip: iga ühiskond vajab oma ülevahoidmiseks tööd, mis on eri ühiskondades erineval ajal erinev. Naudinguprintsiip: inimeste vajadusi ei saa rahuldada ilma piiranguta/kannatuseta (restraint), inimesed peavad ,,osalema vähem või rohkem valulikes suhetes ja ettevõtmistes, et oma vajadusi rahuldamiseks toota vahendeid ehk töötama" (Marcuse Eros ja Tsiviliatsioon 1955). Ehk siis alati ollakse teatud määral valmis alluma. Kuid on kahte sorti allutatust: ,,vajalik allutatus" ja ,,ülejäägi allutamine" (surplus repression) - ehk siis allasurumine sotsiaalse domineerimise pärast, mitte ühiskonna taastootmise pärast. Seda toodab kapitalistlikud suhted
annaabi.ee 
