Ta ei saanud ülikoolis hakkama ja otsustas 1917. aastal sõjaväkke minna, olles veendunud, et surm on tulekul kirjutas ta kiiruga romaani "The Romatic Egoist" . 1918.aastal suunati ta Camp Sheridani Alabama osariigis, seal armus ta kaheksateistkümne aastasesse Zelda Sayre´i, kes oli Alabama Õlemkohtu kohtuniku tütar ning nad kihlusid. Fitzgerald soovis Zeldaga abielluda ning suundus edasi New Yorki,kus ta töötas Barron Colleri agentuuris reklaamikirjutajana. Kui Zelda kannatamatusest kihluse katkestas,lahkus Fitzgerald töölt ja läks tagasi vanemate juurde, kus ta töötas ümber oma esimese romaani. Fitzgerald hakkas hobi käigus kirjutama jutte ajakirjadele ja ajalehtedele, mis tõid hiljem talle suurema osa sissetulekutest. Romaan "Siin pool paradiisi" ilmus 1920. aastal ja tegi Fitzgeraldi üleöö kuulsaks, nädal pärast seda abiellus ta lõpuks ka Zeldaga. Talle hakkas tekkima tõelise kirjaniku reputatsioon, aga tänu tema
Teine hea uudis oli Spartacuse õe ja Artorixi saabumine laagrisse. Oma õelt sai Spartacus uudiseid ka Valeriast. Spartacuse telki tuli teada, et nüüd saabunud noor sõdur soovib temaga kõnelda. Nooreks sõduriks osutus Eutybis ja Spartacus lubas ta laagrisse jääda. Tüdruku kingitus väele oli kaks kotti kulda ning ta soovis saada väe kontubernaaliks, milleks ta sai pärast juhtide koosolekut. Spartacus lahkus koos Bortorixi väega, et ühineda Enomaiosega, kes oli kannatamatusest otsustanud liikuda vaenlase vastu. Õnneks jõudis Spartacus neile järgi ning roomlased said lüüa. Pärast lüüasaamist kogus preetor Publius Varinius kokku oma leegionide jäänused ning taganes Norbasse. Andnud nelja leegioni juhtimise üle Enomaiosele, asus Spartacus kolmesaja ratsaniku eesosas teekonnale Valeria juurde. 14.PEATÜKK Spartacuse kahe kuise sõjaretke ajal oli Nola all asuvasse laagritesse kokku tulnud orje
Kuid tegelikult peatus mu silm ainult muuseumil endal. Ma jooksin hommikust õhtuni mööda linna, püüdes näha võimalikult rohkem vaatamisväärsusi, ent lõppude lõpuks köitsid mu tähelepanu peaaegu eranditult ehitised. Ma seisin tundide viisi ooperihoone ees, tundide kaupa silmitsesin parlamendihoonet. Imeilusad hooned Ringil mõjusid mulle nagu muinasjutt "Tuhande ühe ööst". Nüüd sattusin ma imetoredasse Viini teist korda. Põlesin kannatamatusest kiiremini eksam ära anda ja olin sellega seoses täis uhket veendumust, et tulemus saab olema hea. Olin selles niivõrd kindel, et kui mulle teatati, et mind pole vastu võetud, mõjus see mulle kõuemürinana selgest taevast. Kui esitlesin end rektorile ja pöördusin tema poole palvega selgitada minu kunstiakadeemiasse vastuvõtmisest keeldumise põhjuseid, vastas rektor mulle, et minu poolt kaasatoo-dud joonistused ei jäta vähimatki kahtlust selles, et kunstnikku minust ei tule. Neist
arstirohi.» 445 VI. NOAD VÄLGUVAD Bastille'ist välja tulles ruttas Gringoire lahtipääsenud hobuse kiirusega Saint-Antoine'i tänavast, alla. Bau-doyer' värava juurde jõudes läks ta otse kiviristi poole platsi keskel, nagu oleks ta võinud seal pimeduses märgata ristikuju aluse astmeil istuvat üleni mustas riides meest. «See olete teie, õpetaja?» küsis Gringoire. Must kuju tõusis püsti. «Surm ja põrgu! Ma otse põlen kannatamatusest, Gringoire. Saint-Gervais' tornivaht kisas juba, et kell on pool kaks.» «Oh!» vastas Gringoire. «Selles pole mina süüdi, vaid öövahtkond ja kuningas. Hea, et ma terve nahaga nende käest pääsesin. Ikka nurjub minu ülespoomine. Niisugune on juba kord mu saatus.» «Sul äpardub kõigega,» vastas teine. «Kuid läki ruttu. Kas sa parooli tead?» «Kujutlege, ma nägin kuningat ennast. Tulen otse tema juurest.* Ta põlvpüksid on parhist. Oli aga seiklus.» «Ah, jäta lora
ülejäänud, aves coeli comederunt illam.» «Et sa katku kõngeksid koos oma ladina keelega!» hüüdis endamisi d'Artagnan, kes tundis, et ta kannatus hakkab juba katkema. «Hüvasti, mu sõber,» ütles küree, «nägemiseni homme.» «Nägemiseni, hulljulge noormees,» ütles jesuiit, «teist tõotab tulla kiriku valgus. Andku taevas, et see valgus ei muutuks ahneks leegiks!» D'Artagnan, kes juba terve tunni oli kannatamatusest küüsi närinud, hakkas nüüd sõrmi närima. Mõlemad mustad mehed tõusid, kummardasid Aramisele ja d'Artagnanile ning sammusid ukse poole. Bazin, kes oli püstijalu vagas vaimustuses kogu vaidlust pealt kuulanud, ruttas neile vastu, haaras küree palveraamatu ning jesuiidi missaraamatu enda kätte ja sammus alandlikult nende ees, et neile teed vabaks teha. Aramis saatis nad trepist alla ja tuli siis otsekohe d'Artagnani juurde, kes ikka veel mõtiskles. Üksi jäänud sõbrad vaikisid algu
annaabi.ee 
