................ Üliõpilase allkiri: ................... Õppejõu allkiri: ..................... Tallinn 2015 Sissejuhatus Paberit vajavad maailmas pea kõik. Seda hakati tegema 105. aastal Hiinas. See asendas üsna kiirest välja ennem kasutatud matejalid nagu papüürus ja savitahvlid. Seda sellepärast, kuna paber on käepärasem, kergem ja vastupidavam. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal peenestati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Paberimassi ammutati vannist nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem läbi Tiibeti, Birma ning Nepali Indiasse.
Kaltsupaberi ja puidutselluloosist paberi võrdlus Paberit ei kasutatud enne 1. sajandit kuigi laialt ning alles 4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid (siid, papüürus, pärgament, savitahvel) kuna paber on kõige vastupidavam, kergem ja käepärasem ning seda on odav toota. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks
Paberi sünnimaaks on Hiina. Legendi järgi leiutas paberi Csai Lun 105. aastal. Ning paberi valmistamise saladust üritati kiivalt enda teada hoida. Siiski ei kasutatud enne 1. sajandit paberit kuigi laialt ning alles 4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid, nagu siidi, papüüruse, pärgamendi ja savitahvli, seetõttu, et paber on kõige vastupidavam, kergem ja käepärasem ning seda on odav toota. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, dzuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal purustati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Vannist sõetus paberimass asetati nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale nõrguma. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem ka Indiasse.
hakati valmistama alates uusajast). PORTSELAN Hiinas leiutatud rauasulam, milles on 2,14 – 4 % süsinikku. Malm on väga heade valuomadustega ja terasest odavam materjal. Euroopas hakati malmi tootma alles alates 14.saj. MALM Sõjapidamise vahendina kasutusel olev vibupüss, mille põhikorpus valmistati üldjuhul pronksist ning vibukaar puidust ning luust. AMB Paberi toorainena kasutati kanepikiude, lina, bambust, puukoort, puuvillaseid kaltse, riisiõlgi jm, mis kivist uhmris peenestati, leotati vees ühtseks massiks ning seejärel liimainega segatult ühtlaselt spetsiaalsetele alustele laiali laotati ja kuivatati. PABER Kompassi kasutati tõenäoliselt algselt mitte navigeerimiseks, vaid hoonete/linnade projekteerimisel, et paika panna ilmakaared. Tüüpiline hiina kompass koosnes magneetilisest nõelast mis ujus veepinnal.
Araablased kasutasid paberi toormaterjalina lina, kaltse, kanepit (köied). Valamisraam valmistati taimekiududest ning õmmeldi kokku hobusejõhviga.. Itaalias rajati suurem paberiveski 1270. aastatel Fabrianosse. Klassikalisele araabia meetodile lisasid eurooplased tambiveskid, traadist valamissõelad, loomsed liimained (zelatiin) liimistamiseks, vesimärgid. Peamised tehnoloogilised muutused paberi valmistamisel: Hiinas kasutati paberi toorainena varasemal ajal peamiselt kanepikiude, hiljem lina, duuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi - ja nisuõlgi, ramied, rotangpalmi jm. Pärast 12. sajandit asendas rotangpalmi ja kanepi enamasti bambus. Paberi valmistamine koosnes järgmistest tehnoloogilistest etappidest: 1 tooraine varumine ja purustamine liimista 2 kiudude määndamine miseks
Indiasse. Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu. Araabia kalifaadis valmistati paberit esmakordselt 8. aajandi alguses Samarkandis, sealt levis paberivalmistamise oskus Bagdadi, Damaskusesse ja Egiptusesse. Juba 1056 aastast on teada paberiveski olemasolu Hispaanias Xativas. 1270.aastatel ehitati esimene paberiveski Itaalias. Peamised tehnoloogilised muutused paberi valmistamisel Hiinas kasutati paberi toorainena varasemal ajal peamiselt kanepikiude, hiljem lina, dzuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi - ja nisuõlgi, ramied, rotangpalmi jm. Pärast 12. sajandit asendas rotangpalmi ja kanepi enamasti bambus. Paberi valmistamine koosnes järgmistest tehnoloogilistest etappidest: 1. tooraine varumine ja purustamine 2. kiudude määndamine 3. keetmine või aurutamine 4. loputamine vees 5. valgendamine 6
alumist läbistas mahukas trümm. Nagu enamikel tolleaegsetel Vahemere laevadel, kasutati galeoonidel sile- ehk karveelplangutust, nii et plangud paiknesid serv serva vastas. Nende kinnitamiseks kasutati nii puidust tüübleid kui sepisrauast naelu, kusjuures reeglite kohaselt tuli tüübleid naeltest rohkem kasutada, et laevakere jääks tervikuna piisavalt elastseks ja paremini "lainet võtaks". Kiilu lähedal muutus laevakere järk-järgult paksemaks. Plankude tihendamiseks kasutati kanepikiude, mis hiljem tõrvaga üle võõbati. Ameerika vahet sõitvate galeoonide veealune osa kaeti kaitseks Kariibi mere laevaoherdite (liik merikarpe) eest õhukese tinaplekiga, mis oli laevaplankudest eraldatud tõrvatud purjeriide kihiga. Vanaaegseid meremaale uurides võib märgata, et galeoonide kere veealune osa oli valge või helehall. Selle värvuse kindlustas viimane kaitsekiht, mis koosnes loomarasva, tõrva ja hobusejõhvide segust.
annaabi.ee 
