samas ka argisemat poolt. Näituseeksponaadid olid valdavalt pärit Viljandi ja Heimtali muuseumi kogust ning erakogudest. See vanavanade aluspesu on meie jaoks kui müstika. Kõik puha linane, hele, käsitöö, pitslisanditega jne. Tekib ettekujutus nooriku veimevaka suurusest, mis pidi mehelemineku ajaks valmis ja riidekirstus olema. Oi, millised alusseelikud ja pika säärega püksikud, korsetid ja tripivestid! Näitust külastades oli tunne nagu oleksin sattunud kellegi salajasse kambrikesse ja püüdnud hoolega varjatud saladust piiluda. Oli huvitav ja hariv kogemus. Nüüd tean rohkem vanavanemate pesust. Tean, mida nad pikkade ja kurguni kinninööbitud kleitide, särkide ja seelikute all kandsid, sest vanad fotod ju seda teavet ei sisalda. Need siis olid minu huvitavamad , samas ka harivad elamused muuseumide vahendusel.
heinamaale... HULLULT TEKSTI ...et printsi südames tekkis armastus 3 apelsini vastu, see on selline kujund, te teate, mis see kujund on, ei tea, novot, meie ka ei tea, lavastaja ütles, et laulge kujundit, peaksime laulma 4- häälset kujundit." UUS PILT Leandro: Stimorol, algupärane kõva mekk. C: Pedigree Pal on pensionärile parim. Leandro(suudleb Clarice kätt): Emand Clarice, kutsun seansule, tulnud rida uusi uudiseid: Pada kuningriik justkui välja surnud, kuningas lukustanud end kambrikesse, Prints riigist teadmata suunas lahkunud, kriis on küpse. Clarice: Järelikult on meil soodne võimalus riigipiruka jagamiseks. Leandro: Väga soodne, kuid kuidas me teda jagame, kas pikuti või põiguti? Clarice: Me jagame ta ära terviklikut. Leandro: Missugust taktikat pakute? Clarice. Ma pakuks äkki välja linnade põletamise. Leandro: Ooo, ei maksa, see teeb ilma liiga soojaks." Clarice: Järelikult jääb meil järgi vaid must pee.
korraldati maailmanäitus Viinis, otsustas skulptor sellest osa võtta. Kuid ilmnesid problemid, Müncheni näitusekomitee oli lubanud tema teosed Viini toimetada, kuid viimasel hetkel öeldi ära. Seletuseks mainiti, et Weizenberg oli alles pärast Peterburi Kunstide Akadeemia eitavat vastust nende poole pöördunud. Kuid Weizenberg toimetas kuju ise kohale.Viini jõudis Weizenberg enne näituse avamist. Raske oli leida korterit ja tööd. Alles pika otsimise peale võis ta kolida väikesesse kambrikesse. Näitusele võeti tema kaks skulptuuri- ,,Noormees oja ääres" ja ,,Tütarlapse kaebus". Weizenbergil ei õnnestunud müüa ühtegi skulptuuri. Peagi leidis ta tööd liivakivist skulptuuride raiumisel. Weizenberg valis järgmiseks sihtkohaks Rooma. Roomast sai Weizenbergi elu- ja töökoht seitsmekümneks aastaks. 7 Viimased aastad kodumaal 20. sajandi teise kümnendi alguses hakkas eakas kunstnik üha enam mõtlema
ütles tasa, aga tungivalt: «Kui te mind kuulda ei võta, siis olete homme surnud.» «Pea, kutsar!» hüüdis komtuur ja kargas saanist välja. «Mis sa jampsid, naine?» «Minu käes on teie ja kõigi sakste elu,» sosistas Krõõt. «Viige mind ühte kohta, kus ma teiega üksinda võin rääkida. Täitke mu palvet, komtuuri-härra, muidu sünnib hirmus õnnetus.» «Tule mu järele,» ütles komtuur. Orduvendi käskis ta edasi sõita ja viis Krõõda vära avahi tühja kambrikesse. «Nüüd räägi, vanamoor, ja hoia ennast tühja lori eest!» ütles ta käredalt. «Enne tõotage mulle üht palvet täita,» palus Krõõt. «Ma ei palu muud kui oma poja elu.» «Kes siis tema elu tahab võtta?» 218 «Teie ise, komtuuri-härra.» «Oled sa hulluks läinud?» «Teie käes seisab võimus Priidu elu ja surma üle. Kui teie mulle tema elu kingite, siis pääsete ise surmast.» «Räägi ruttu, kullasus näeme.» «Ei, enne tõotage, et teie mu poja, kui ta teie kätte satub,
mustlastele nii sagedaste nõiaprotsesside eest. Kui Gringoire talle just mitte meheks polnud, siis vähemalt oli ta venna eest. Filosoof pidas väga kannatlikult vastu säherdusele pla1 4 3 toonilisele abielule. Tal oli ikkagi oma puhkease ja tükike leiba. Igal hommikul läks ta hulguste pesakonnast minema, enamasti ikka mustlastüdrukuga, kellele ta tänavanurkadel raha saamisel abiks oli; igal õhtul tuli ta temaga ühise katuse alla tagasi, laskis Esmeraldal tema kambrikesse minna ja tal ukse riivi panna, kuna ta ise õiglase unne vajus. Selline olemine oli igatahes üsna mõnus, nagu ta ütles, ja väga soodus unistustele. Muide, filosoof polnud oma südames päris kindel, kas ta mustlastüdrukut nii väga armastabki. Peaaegu niisama palju armastas ta kitse. See oli meeldiv, armas, tark, vaimukas, õpetatud loom. Keskajal olid sellised õpetatud loomad, keda väga imetleti, kes aga tihti oma õpetajaid tuleriidale saatsid, üsna tavaline nähtus
silmapilgul kokku leppida tasu maksmise küsimuses, siis'suvatseb ta ehk vähemalt kolida üle minu kolleegi -- «Kuldse Kotka» võõrastemaja 269 peremehe juurde. Härra Porthos aga vastas mulle, et kuna minu võõrastemaja on kõige parem, siis soovib ta siia jääda. See vastus oli liiga meelitav, ja nii ei nõudnud ma enam tema lahkumist. Palusin teda ainult tagasi anda tuba, milles ta elab, sest see on kõige ilusam tuba võõrastemajas, ja asuda elama väikesesse kenasse kambrikesse kolmandal korrusel. Selle peale vastas aga härra Porthos, et ta ootab iga hetk oma armsama, tähtsa õukonnadaami saabumist ja mina peaksin ometi aru saama, et tuba, milles ta suvatseb elada, on sellise daami jaoks üsnagi keskpärane. Kuigi mõistsin, et ta väited ei ole valed, arvasin ma endal siiski olevat õiguse jääda oma nõudmise juurde. Tema aga ei vaevunud minuga vaidlusse astuma, võttis ainult oma
annaabi.ee 
