Matmiseks rajati erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmed Need kujutasid endast 5-8-meetrise läbimõõduga ringi ja selle keskele laotatud kirstu Kivikirstkalmed polnud ainsad matmispaigad Olid ka laevkalmed, mille äärekivid olid paigutatud laeva kujuliselt Nende keskel olevatesse kivikirstudesse puistati põletatud surnute jäänused Ning veel olid maahauad Maahaudadesse maeti maaomanike pered Iga sugupõlv rajas oma kivikirstkalme Kalmel täideti ka teatud rituaale Asustus, majandus ja ühiskod Nooremal pronkisajal oli eesti jagunenud rannikupiirkonnaks ja sisemaaks Rannikualat on teada rohkesti kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid aga vähe Peamisteks elatusaladeks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus Kasvatati esmajoones lambaid, kitsi ja veiseid, vähem sigu ja hobuseid Peamised põlluviljad olid nisu ja oder ent tunti ja hirssi, hernest, uba ja lina Lisa andsid küttimine ja kalapüük
iidsete külade lähedusse. Alates 4.-5.sajandist loobuti tarandimüüride ehitamisest. Ometi maeti Eestis surnuid kuni 13.sajandini maapealsetesse kivikalmetesse. Enamasti on need suuremad või väiksemad, korrapäratult kividest ja mullast kuhjatud künkad. Alates 2.sajandist hakati surnuid ka põletama. See toimus tavaliselt väljaspool kalmet oleval põletuskohal ning luud ja koos surnuga tules olnud esemed pandi kalmesse. Harva tuli ette ka surnu põletamine kalmel. Peale surnu hävitati tihti ka tema asjad- need murti katki või väänati kõveraks. Tuleriidalt kogutud jäänused loobiti enamasti kalmesse laiali. Sageli maeti surnud eluasemete juurde või isegi nende sisse. Surnud sängitati madalatesse haudadesse selili väljasirutatud asendise, käed rinnal või külgedel. vahel riputati hauda punamulda-ookrit. Haudade põhja asetati kuuseoksei ja kasetohtu. Mõnikord asetati meeste ja naiste surnukehad hauda erisuunaliselt
antinormannistlikuks. Esimese teooria pooldajad on väitnud, et vana_vene riigi lõid viikingid. Teise teooria pooldajad väidavad aga, et russid, keda seostatakse idaslaavi hõimuga, olevatki andnud nime kogu Vene riigile ja rahvale. Kuid üha enam on ajaloolasi tunnistanud viikingite osatähtsust vene riigi loomises. Muinasusund ja ristiusu vastuvõtmine Tähtsal kohal oli surnute austamine ja esivanemate kultus. Lahkunuid mälestati kalmel ühissöömingutega ja joomingutega. Esivanemate kultusega seostus ka majavaim, keda usuti elavat kolde all ja kellele ohverdati. Loodusvaime peeti aga üsna pahatahtlikeks. Jumaluste seal seisid tähtsal kohal päikesejumalad. Kui ülikkond võttis ristiusu vastu rahumeelselt, siis kogu lihtrahvas polnud sellega sugugi nõus. Kultuur Ristiusu vastuvõtmisega kaasnes bütsantsi kultuuri mõjude tugevnemine. Kloostrites ja
Eriti palju väge nöidadel. Suurim vägi küüntes. Väge oli ka teatud objektides, paikades taevas (äikese ajal). b) kehahing andis organismile elu, elab inimese soonestikus looma kujuuna. Hingeloom lahkub suu, silma, körva kaudu. Avati aken, et hing välja saaks. Usuti, et hingeloom vöib sama pere lapses uuesti sündida. Surnule pandi kaasa peale ehete veel töö- ja tarberiistu, relvi ning toitu. Kalmel peeti hiljem ka mitmeid mälestussööminguid (nagu setud tänapäeval). c) irdhing andis inimesele iseloomu, vaimuomadused, temperamendi. Lahkus magamise ajal kehast ja kohtus teiste hingedega, nii tekkisid unenäod. Inimene tuli vaikselt äratada, et hing jöuaks koju tagasi. Pärast inimese surma vabanes irdhing kehast ja muutus vabaks vaimuks, jäi kodupaiga lähedale, möjutas lähedaste elu. Ärapahandatud hingedest said kodukäijad
Kui märkidel on praktiline ja ühemõtteline tähendus, siis sümbolitel on laiem, vahel ka vastuoluline tähendus. Mõnedes sümbolites sisalduvad kõige vanemad ja algsemad uskumused, mis inimestel on olnud, aga ka psühholoogilised ja religioossed tähendused (Tresidder 2002:6). Nagu teistel pühadel paikadel on ka kalmetel ja kalmistutel sügav sümboolne tähendus. Nad annavad pildi elust, surmast, taassünnist või sümboolsest kosmoloogiast. Kalmel on ka 25 kommunikatsioonifunktsioon. Iidsest ajast alates toimus seal suhtlemine elavate ja surnute, inimeste ja jumalate vahel, siis muutusid kalmed tihti kummardamiste ja ohvririituste paigaks. Kalmevorm, nagu ka matmisrituaal, peegeldab alati kujutelma sellest, mis juhtub pärast surma. Kalmel on tihti individuaalne vorm, mis on eri inimeste puhul erinev ning peegeldab surnu
Surmatud vaenlasel raiuti pea otsast, või kisuti süda välja, et väge hävitada. Orjad lasti kiilaks nagu abielunaisedki, et alistuda peremehele. Hing- on inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elushoidmiseks, magamise ajal võis hing kehast lahkuda ja asuda kellegi teise sisse. Tähtsaltkohal oli usk hauatagusesse ellu, millega seoses tekkis matmiskombestik kus surnule pandi kaasa tööriistu, relvi ja toitu. Sööki-Jooki viidi hiljemgi kui kalmel peedi mälestusööminguid. Sügisel mihkli ja mardipäeva vahel oli hingede aeg, surnud hinged liikusid ringi ja nende kostitamiseks kaeti laud. Hingede ärasaatmisel kaeti neile ja saun. See aeg oli rahulik ja siis ei tohtinud lärmata. Suhtumine loodusesse. Inimesed pidasid end loodusega üheks ja kõigel on oma hing. Levinud oli animism e elusa ja eluta looduse hingestamine. Lähtuti seisukohast, et nii kuidas mina talle, nii tema mulle. Seepärast suhtuti
annaabi.ee 
