Meenus taas kõik hea, mis meil oli. Meenus see kui palju ma olen sinu pärast muretsenud, sinu pärast nutnud, sinu pärast naernud. Meenus see, kuidas me ütlesime üksteisele halbu sõnu ja pärast jälle ära leppisime ning lubasime et enam kunagi nii ei tee. Andsin lubaduse, kuid igakord kui ma jälle pahaseks sain, murdsin selle. Mäletan, kui ma Sind taga ajades kukkusin Ja Sa minu juurde tulid ja mu pingile aitasid. Ma kallistasin sind kõigest väest. Mäletan kuidas paar tundi pärast seda sa mu sülle istusid ja ütlesid kui Kallis inimene ma sulle olen. Ma olin maailma õnnelikum tüdruk. Kuigi ma teadsin, et see õnn ei kesta kaua, mis on olnud terve meie elu ajal tüüpiline. Vahel mul ei ole enam pisaraid, et nutta. Ma istun tuimalt ja vaatan kaugustesse, lootes et tuled veel tagasi, et saaksin öelda kui väga ma sind armastan. Mäletan seda viimast korda, kui me koos koolist koju kõndisime
Selleks, et inimene saaks iseseisvalt hakkama, saaks tööl käia, pere eesti hoolitseda, peab olema hea tervis. Selle suve alguses käisin oma klubiga, mis kogub raha annetuste jaoks, Maarja Külas, see armas loodusküllane koht, mis on koduks 25ele intellektipuudega noorele vanuses 18-30 eluaastat. Seal proovivad need noored erinevalt passiivsetest hooldekodudest aktiivselt iseseisva eluga toime tulla. Esimene pilt neist puuetega inimestest oli jahmatav, nad jooksid meile vastu, kallistasin, tervitasid, kutsusid meid oma kodusid vaatama, nad oli rõõmsad, kuigi eraldatud metsaga ümbritsevast keskkonnast. Selles külas on üks peamaja ja kolm noortemaja, iga kuueliikmelise majapidamise eest hoolitseb koostöös püsielanikega maja perenaine, ilma perenaiseta ei saaks nad hakkama, nad on sellest südamlikust ja heatahtlikust inimesest sõltuvad. Kusjuures, kõik need kolm maja on üles ehitatud täna annetustele, Maarja Külas on olemas Saksa, Rootsi ja
Limusiin oli nii ilus. See säras täpselt nagu oleks see just tulnud poleeringust. Esi aken avanes ning sealt vaatas mulle otsa nägus mees."Kas siin leidub mõni preili nimega Mirjam Monk?" küsis tundmatu mees. ,,ikka leidub. Selleks olen mina." vastasin. ,,Istu peale. Su ema juba ootab sind." Ma ei teadnud kas minna või mitte minna limusiini peale, kuid kui ma piilusin aknast sisse nägin, et kõige tagumisel istmel istub mu ema. Ma läksin ruttu auto uksest sisse ning kallistasin kõvasti oma ema. Me sõitsime Brüsselisse, kus elas mu ema ja kus elan nüüd minagi.
" "Su isal on õigus" ütles missis Maudie. "Laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad meie rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju , ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame meile laulus välja. Sellepärast on patt tappa laulurästast." 25.peatükk. Mister B.B Underwood võrdles Tomi surma laululindude mõttetu tapmisega laste ja küttide poolt. 30.peatükk Atticus näis vajavat lohutust. Ma jooksin tema juurde ja kallistasin ning suudlesin teda kõigest väest. "Jah, sir,saan küll,"kinnitasin ma talle. "Mister Tate'il oli õigus" Atticus vabastas end ja vaatas mulle otsa . "Kuidas nii?" "Noh, see oleks ju sama nagu tappa laulurästast, eks ole?" Minu jaoks avardus maailm ehk mille üle pani raamat mõtlema. Mulle meeldis see raamat väga, sest selles oli väga hästi kajastatud inimeste olemust. Vaadates
suhtumine oma ainesse. Õpetajale, kellelele on tähtis, et tema aines olevad õpilased saaksid tema ainest aru ja saaksid tema tunnis häid hindeid, õpetab oma ainet väga hästi. Ja nagu öeldakse, tema jaoks on mitte aine ise, vaid õpilaste mõistmine tema õpetatud ainest. Siis jah osad ained mulle koolis täiega meeldisid, osad mitte. Koer- kuna tädil oli olemas peale Palli ka koer Rommi, siis kui ma kurb olin, kallistasin ma Rommit ja ta toetas mind palju oma märja koonuga tuli ja toetas pea mu peale. Mingiaeg sai ema aru- minuga on midagi valesti, ja parandas minu olustikku, käis koolis ja oli mulle toeks. 2.2 Ohu tegureid: Koera surm– mu tädil suri koer nimega Palli. See koer väga armastas palliga mängida ja oli mulle väga tähtis, ma külastasin toda koera üsna tihti. Kurjad inimesed, kes soovivad mulle halba
kurbust, kuna sind enam pole.. Ja keegi ei saa kunagi teada, mida ma tegelikult tunnen ja kuidas sind tegelikult igatsen. - ma nägin sind esimest korda .. ei mõelnud . ma mõtlesin su peale esimest korda .. ma ei mõelnud . ma vaatasin sulle esimest korda silma .. ei öelnud . ma rääkisin sinuga esimest korda .. ma ei öelnud . ma sain sinuga esimest korda isiklikult kokku .. ma ikka veel ei öelnud . ma kallistasin sind esimest korda .. kurat küll , ikka veel ei öelnud . ma hoidsin sul esimest korda käest .. sittagi ütlesin . ma tegin sulle esimest korda põsemusi .. ei öelnud . ma suudlesin sind esimest korda .. sina ütlesid , mina mitte .ma nägin, mõtlesin, vaatasin, rääkisin, kohtasin, kallistasin, hoidsin sul käest, tegin musi, suudlesin viimast korda . kõikidest nendest esimestest kordadest teadsin ma alati , et armastan sind . aga ma kunagi ei öelnud seda sulle .
Ta elab majas nr 13," ütlesin talle, kui ta endale kohvi valas. "No siis on hästi!" ütles Andres rõõmsalt. "Ma saan nüüd sulle tagasi maksta!" ütlesin Andresele võttes rahakotist raha ja ulatades selle tema poole. "Ei! Sa ei pea mulle tagasi maksma. Ma andsin selle raha sulle selleks, et sa saaks omale tööasju osta, mitte, et sa oleks seda raha ninni-nänni ostmiseks palunud," ütles Andres väga lahkelt ja lükkas mu käe tagasi. "Tänks!" Ma kallistasin teda ja läksin üles riideid vahetama, kuna ma pidin kosmeetiku juurde minema. "Ooo! Kui kena sa välja näed!" imestas Andres väga kelmikalt, kui ma alla tulin. Ma panin need riided, ehted ja kingad, mis ma eile ostsin. Mul oli käes kena käekott ja mu juuksed olid kuldse väga ilusa klambriga üles kõrgele hobusesappa pandud. "Aitäh!" ütlesin talle vastu ja läksin ukse poole. "Ma lähen kosmeetiku juurde ja siis töövestlusele! Ah, õigus, mu mapp jäi üles!" ütlesin Andresele
. seal on tõesti kõike. Õrn pisar langeb mu põselt alla, otse selle kõigeilusama taeva peale. Ei, seda pilti ma sulle ei anna. Sa ju ei tohi näha minu pisaraid. Ma mõtlen meie headele hetkedele, nendele parimatele. Neile, mis meil kunagi olid. Jaa, meil on ilusaid mälestusi. Need kõik, mis meil olnud on. Need kõik on head, lausa parimad. Ma sulen silmad... Ma näen sind justkui päriselt, näen su naeratust, su imeilusaid silmi.. Ma näen, kuidas ma jooksin sinu juurde ja sind kallistasin, rõõmust. Ma kuulen, kuidas sa sosistad mulle neid sõnu. Ma tunnen igat su südamelööki, ma kuulen neid.. Avan oma silmad, sa oled läinud. Sind pole. Sinna sa kadusidki. Sinna sa jäädki, alatiseks. Ma tean, sa ei pöördu tagasi. Mitte kunagi. Kui sa vaid teaksid, kui väga ma igatsen. Kui sa teaks, kuidas ma igal õhtul enne uinumist sinule mõtlen. Sinule & meie headele hetkedele. Kui sa teaks.. Kas see muudaks midagi? Ilmselt mitte. Sa oled läinud, ja ei pöördu tagasi. Hüvasti
annaabi.ee 
